Teated postitas kasutaja: KINGO, HARRI

"Idee, et hakkame paremateks inimesteks ning siis on kõigil hea olla ja selle tulemusel hakkavad lapsed sündima on minu meelest utopistlik. Kui see oleks nii lihtne siis meil ei oleks ühiskonnas enam ühtegi probleemi."

Ja sa arvad siiralt, et paremaks saamiseks tuleb lihtsalt hakata paremaks? Älkki sellest hakkamisest siiski ei piisa? Äkki on siiski enamat vaja kui hakkamine?

Oma tulevikku ja olgu või seda kestmist ei saa me kuidagi rajada rahale ja rikkusele. Tendentsid Euroopas räägivad hoopis muud - mida rikkam riik, seda suuremad iibeprobleemid. Minu veendumus on, et me peame alustama täiesti teisest otsast - väärtustest. Kust neid väärtusi enda jaoks leida ja avastada - juba ütlesin - sealt, kus inimkond on neid aegade algusest avastanud ja leidnud.

Pole vaja solvuda ja seda siin välja elada. Seda esiteks.

Teiseks - puhas materialism, mis arvas, et aineline olemine määrab teadvus ja väärtused inimeses ja ühiskonnas, oli omane Marxile ja Leninile. Ma ei arva, et nende sotsiaalsed ideed, mis sellisele arusaamisele rajanesid, oleksid maailma paremaks kohaks teinud. Tegid ikka väga palju halvemaks kohaks elada. Seepärast pole mul ka sinu puhast filosoofilist materialismi ja sotsiaalset marksismi põhjust tõsiselt võtta.

Muutused ei alga mitte ainelisest tasandist ja ei jõua läbi ideede lõpuks väärtustasandile. Ikka vastupidi - esmane on alati ja kõiges just inimese väärtuseline tasand - see määrab ära inimese (sootsiumi) ideestiku ja ka tema ainelise elu korralduse.

Piltlikult: miljon dollarit laua peal ei oma mingit väärtust, kuni inimene laua taga pole väärtuselisel tasandil otsustanud, milleks heaks ta seda raha kasutab, mis üldse on hea, mida selle miljoniga teha saab - kas hea on narkootikumide tootmise käivitamine või on hea narkomaanide ravi? Inimene väärtustab asju, mitte et asjadel oleks väärtus. Ja see käib ka raha kohta.

See miljon laual ei põhjusta iseenesest ei tarkade iseede teket ega kellegi kõrget kõlbelisust - see ei vaja ilmselt tõestamist sinulegi... Ometi - sotsiaalset elu sa just selliselt äraspidiselt seletada ja muuta üritad - piltlikult: et oleks igal miljon, küll oleksime me siis targad ja head ja teeksime õigeid tegusid... eriti sugu (!?)

Maailm muutub paremaks, kui meil on sügavam, kõrgem, selgem arusaam väärtustest. Siis on tõesti ideed ja raha vaid vahendid nende väärtuste saavutamiseks. Lapsed sünnivad muuseas just ülimast väärtusest - armastusest. Ja mitte rahapakist.

Kui sa ei usu, vaata Euroopa rikkaid riike - nad kõik on kordi meist rikkamad, aga vaevlevad millegipärast madala iibe käes ja nagu on olnud lugeda, olukord on nii halb, et aastaks 2050 kavatsetakse Euroopasse juurde tuua ca 50 000 000 inimest Aafrikast ja Aasiast. Ettevalmistav töö selleks juba käib.

Et meie eesmärk on kesta!? Meie Põhiseadus ei pane mind hardusest värisema, kui loen sealt, et ülim eesmärk, mille Põhiseaduse kokkukirjutajad oskasid endi ja rahva jaoks välja mõelda olevat "eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Minu maailmavaade esitab mulle enesele küll märksa kõrgema ideaali kui lihtsalt olemas olla ja sugu teha.

Kui minul on minu maailmavaate kohaselt kõrgem mõte ja ideaal, siis on minu silmis ka kogu eesti rahval ja tema olemasolemisel kõrgem mõte ja ideaal kui seda omab tavaline küülikuperekond küülikufarmis - end üha enam porgandit ja kapsast täis pugida ja muudkui sugu teha ja kesta. Olgu see näiteks selle kohta, kui läbimõtlematult ja piiratult on meie Põhiseaduses meie olemise mõte kirja pandud: meie olemise mõte ongi vaid olemas olla! No kas tõesti!?

EV Põhiseadus on saamatu ja totter meie kui rahvuse ülima eesmärgi fikseerimisel. Kas Põhiseadus siis ikka kõlbab mingiks argumentatsiooni aluseks maailmavaatelistes küsimustes? Põhiseadus pole väärtuselise alusena millekski kõlblik. See üks lause seal... Noh, see ei asenda paraku neid väärtusi, mida inimkonnale on esitanud religioossed õpetajad läbi aastatuhandete. Pigem väärastab väärtusi.

Religioonid pole kunagi tegelenud rahvuste küsimusega - sest nende paradigma on alati olnud mõõtmatult suurem kui üks või teine ajalik rahvakild Päikese all. Võtkem või lugu samaaria mehest. Või fakt, et religioonid mitte ei eralda rahvusi oma piiresse, vaid alati on ületanud neid piire nii idas kui läänes, neid piire eimillekski pidades.

Kui me tahame oma elu kvaliteeti - iseendi ja oma järglaste kõlbelist tasandit tõsta, siis ei piisa sellest, et loeme seda ühte rida oma Põhiseadusest. Kätte tuleb võtta hoopis teised raamatud, hoopis teised tekstid, kus pole mitte kirjas seadus, vaid kus on kirjas õpetused, mis juhatavad inimest headuse suunas - armastuse jagamise, teenimise suunas. Siis sünnivad ka lapsed - siis raatsitakse oma isikliku elu üha paremaks muutmise kõrval ka mõelda teisele inimesele - ja talle tema elu, sünd maailma kinkida.

Oma mõte öeldud - ma taandun siit teemast. Sest olen juba kogenud, et edasine arutelu religiooniloo koolides õpetamise üle oleks vaid igaühe poolt oma algse positsiooni kordamine erinevates variatsioonides ja siin jätkamine ei viiks kedagi loomingulisele koosmõtlemisele, edasi mõtlemisele... küll üha sügavamale vastandumisele. Mida pole vaja.

Ma vaid tuletan meelde, et siin foorumis on ideede väljapakkumise koht. Ja nende alusel edasimõtlemise koht. Siin pole vaja tekitada mingit maailmavaatelist lõppematut diskussiooni, mis minu varasemate kogemuste põhjal viib vaid üha räigema vastandumiseni ja kaugemale loovast mõtlemisest.

Kui kellelgi on 100% vastandlik idee võrreldes minu ideega - anda lastele koolis elementaarset haridust religioonidest - palun, pange oma idee eraldi teemana kirja ja seletage ja põhjendage seal oma teema all, miks teie meelest harimatus on parem kui haritus, teadmatus on parem kui teadmised. Sinna tulevad siis need, kes sellisest teie mõttest tahavad edasi mõelda. Ja siia jäävad need, kes minu mõttest tahavad edasi mõelda. Lihtne.

Nii oleks lambad on terved ja hundid on söönud.

Jaanus Nurmoja:

Ma arvan, et nimetus "religioonilugu" on piisavalt hea, et selle juurde jääda. See on samalaadne nimetus kui ajalugu, muusikalugu, kunstilugu, kodulugu ja muud võimalikud õppeained liidesega "-lugu". Ja vastab õppeaine sisule - õpetataksegi religioonide tekke, kestmise, muutumise ja kadumise lugu.

Pean väga ebaõnnestunuks seda sinu pakutud "religioonide tundmist" - me ju ei räägi õppeainetest nagu "matemaatika tundmine", ajaloo tundmine", "emakeele tundmine" jms.

Heikki Paltser:

Tuleb osata teha vahet kahe sisuliselt erineva asja vahel: usuõpetuse ja religiooniloo vahel. Usuõpetus jäägu kirikusse või kiriku pühapäevakooli, sest see on konkreetse konfessiooni aluste tundmaõppimine ja vastav usuline praktika - usu õpetus, usuline õpetus - mille koht pole riiklikus koolis. Kool ei saa ega tohigi asendada kirikut.

Religioonilugu aga - nagu korduvalt kirjutasin eelpool - annaks noortele teadmisi erinevate religioonide kohta. Selleks, et kool oma otsest kohustust täidaks - annaks teadmisi - pole vaja ometi Põhiseadust muuta! Vastupidi - Põhiseadust on selles osas vaja täitma hakata. Kool peab hakkama lihtsalt täitma oma esmast kohustust anda noortele üldhariduslikke teadmisi kõikide inimolemise valdkondade kohta - ka sellise terve inimkonna ajalugu ja kõiki kultuure hõlmava valdkonna kohta nagu religioonid.

"Maksab aine sisu", ütlete.

Ma juba veidi väsin kordamast, aga aine sisuks on teadmised religioonide kohta. Kaasaja maailmas on üha raskem ilma nende teadmisteta toime saada. Ma mõistan, miks nõukogude kool kartis paaniliselt religioone kooliprogrammis isegi mainida. Miks siin ja täna mõni sama kardab...!? Eks see ole pärand tollest nõukogude ajast. Ometi - teadmisi ei peaks kartma ja demokraatlik ühiskond, kes soovib, et nende lapsed oleksid haritud, ei peaks olematuks vaikima sedavõrd olulist inimolemise valdkonda.

Lisan eelöeldule ja üldisemalt:

Ma mõistan, et see mõte - tuua koolidesse üldharib õppeaine religioonilugu - langeb veidi välja liikumise "Teeme ära" kavadest, programmidest ja raamidest. Sest selle idee teoks tegemine nõuab otseselt riigi tahet ning osalust ja ei taandu naabrimemmele öö varjus ja salaja puude äralõhkumisega Arkadi Gaidari teosest "Timur ja tema meeskond" tuntud timurlase kombel...

Ometi - tõin selle mõtte ka siin välja, et see teadvustuks. Sest kui meie lapsed ei õpi tundma nii olulist inimmõtte valdkonda nagu inimese ideaali otsingud eri ajastutel ja eri kultuurides, siis on nende maailmast puudu see alus, mis ülejäänud teadmised üheks tervikuks seoks, mis mõtestaks inimkonna kultuurilist ja ainelist olemist.

Sama, aga vähem filosoofiliselt - mulle jääbki arusaamatuks, miks me peakime mõistma omaenese lapsed hariduslikeks debiilikuteks, keeldudes omaenese harimatusest neile eluks vajalikke teadmisi andmast? Enamgi - vaikides mingitest nõukogude minevikust päritud isiklikest hirmudest lausa olematuks sedavõrd olulise valdkonna inimkonna juures nagu religioosne mõte, selle mõtte teke, areng, muutumised ja mõistetu?

Kui ma räägin teadmiste andmisest, siis õige - seda peab tegema kool ja peab tegema ka sellise inimolemise sfääri nagu religioon kohta. Nagu öeldud, ma ei pea silmas vaid kristlikku religiooni. Ka teisi. Kuid et me elame kristlikus kultuuriruumis, siis esmane oleks loomulikult kristlik religioon, mille kohta vajatakse teadmisi. Lihtsalt tuleb leida sobiv mahuline tasakaal kristluse ja muude religioonide osakaalu vahel - see ei peaks olema raske mõista.

Kodu ei loo väärtusi, kodu vaid edastab neid lastele vastavalt sellele, kuidas vanemad on osanud väärtusi ise omaks võtta. Jagada saab seda, mida omatakse. Kui vanemad pole osanud... siis on lastega asi just nii, nagu ütleb rahvatarkus kändude ja käbide kohta. Või Juku ja Juhani teadmiste kohta.

Püüan lihtsustatult selgitada.

Me tahame olla vabad - kas ei taha? Selleks aga on vaja omada oma elus valikute paljusust, on vaja teha sellest paljususest üks ja parim (vähim halb) valik. Mis viib meid loogilise vajaduseni, et peame teadma, mis on see hea, heast parem, lausa parim, mida püüdleme ja soovime saavutada. See on meie väärtushinnangute küsimus - mida me õieti selleks parimast parimaks oma elus peame, mida me läbi oma paljude valikute igas oma päevas kokkuvõttes taotleme?

Nii sageli räägitakse ja kirjutatakse nn. üldinimlikest, humanistlikest väärtustest, kuid jäetakse selgitamata, et seda head, heast veel paremat ja paremast lausa parimat on inimkonnale püüdnud edastada ja õpetada religioonid ja religioossed õpetused oma antud õpetuste läbi. Jah, kord edukamalt, kord vähem edukalt, kuid religioonid on hea ja halva, vastavalt õige ja väära probleemistiku kandjad olnud läbi inimajaloo.

Millest ka kokkuvõttev mõte: soovides vabaduse suurenemist ühiskonnas pole meil teist teed kui pöörduda tagasi religioonide tutvustamise ja süsteemse religiooniloo kui religioonide kohta teadmiste andmise juurde noortele. Religioonide tekke, arengu, kestmise, muutumise ja ka kadumise lugu tutvustav ja sellest kõikest teadmisi andev õppeaine peab olema üks põhikooli põhiaine. See on sama vajalik kui kirjutamise ja arvutamise oskus edasiseks eluks, sama möödapääsematu kui ajaloo tundmine.

Seda religioonide ja nende kujunemise loo õpetamist pole mõtet lahustada laiali mööda kõiki kooli õppeainete õppekavasid, nagu keeleõpetust, ajalugu, muusikaõpet, keemiat või kunstilugu pole mõtet laiali jagada eri õppeainete vahel. Selline laiali jagamine annaks meile kokku paraja rosolje asja enese asemel ja oleks kahjuks ka nende ainete õpetamisele, mille sekka religioonilugu laiali paigutatakse.

Süstemaatilised teadmised religioonide kohta on ka tee vabaduse suurenemisele igaühe isiklikus elus, sest vaid teadlikult oma maailmavaadet valida oskav inimene on vaba oma valikus. Ja mitte sundeisus oma teadmatuse läbi. Kuna ühiskond koosneb oma liikmetest, siis igaühe vabaduse määra kasv on vabaduse kasv ühiskonna jaoks tervikuna.

Religiooni kohta võiks öelda, et religioon pakub inimesele üldisi kooskõlastavaid tõdesid ja käitumisjuhendeid, mis on sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui mittereligioossed ja kooskõlastamata arusaamad ja seeläbi on religioon üks evolutsioonilisi mehhanisme inimese säilimise ja arengu tagamiseks. Teatava üldistusena võib öelda, et religioossus pole mitte inimarengu madaluse, vaid kõrguse mõõt.

Lihtsaim ja praktiliselt keregeimini mõistetav vahe filosoofiate ja religioonide vahel oleks nende realiseeritavus oma elus - filosoofia järgi pole võimalik elada reaalset elu. Filosoofiad on teoreetilised mõtteskeemid, kontseptsioonid, mida ei saa järgida reaalsetes inimsuhetes. Mis ei tähenda, et nende teadmine vajalik poleks.

Küll aga on elanud ja ka elab enamik maailma oma reaalset elu silmas pidades teatavaid religioosseid põhimõtteid ja püüdes teostada eneses religioonide poolt esitatud ideaali, läheneda sellele oma reaalse eluga. Moraal ja eetika ei tulene filosoofiast, küll aga inimese reaalsest püüdest reaalelus oma ideaale teostada, seeläbi on moraal ja eetika alati olnud lähemad religioonidele kui filosoofiatele.

Inimene on alati elanud oma reaalses elus ideaali püüeldes - seda juba ammu-ammu enne esimeste filosoofide ja filosoofiate ilmumist. Võrreldes religiooniga kui reaalse ideaali teostamise püüdlemisega on filosoofia kui ideid esitav mõttekonstruktsioon ja -skeem ajaloos väga hiline nähtus.

Ei piisa vaid ideedest, tuleb mõista ja omada ka ideaali. Ja selle avastamise lugu olekski see, mida peaks koolides religiooniloo kursuse raames õpetama. Alles ideaali valgel omandavad tähenduse ja väärtuse filosoofide ideed ja saavad mõistetavaks suurte juhtide ja valitsejate ajaloos tehtud tegude sisemised toimemehhanismid.

Niisiis, minu ettepanek on võtta religioonilugu koolide üldharidusprogrammi koostisosaks. Sest ilma vastavate teadmisteta on meie endi järgmised põlvkonnad ilma inimkonna väärtuselisest alusest ja pagasist. Vastavalt siis üha pidetumad, üha enam väärtuselises kaoses ja üha vähem valmis tuleviku jaoks.

P.S.

Religioone ja nende õpetusi pole vaja karta. Kui neid tundma õpitakse, kaob ka hirm nende ees.

Ma ei arva, et raha eest saab elus kõike. See pole minu arusamine ei inimesest, ei elust, ei inimsuhetest. Sa võid seda "raha eest saab kõike" meetodit oma elus üritada, aga ära seda soovita teistele.

Teiseks - sinu mõtteviisiga inimene ei saa kunagi rikkaks. Sest mitte kunagi pole küllalt. Alati on puudu, alati on vähe. See päev, mil sa endale ütled "Mul on piisavalt" ei saabugi.

Kolmandaks - kui abielu purustada ja jättagi vaid juhusuhted, millest ka lapsed juhtumisi sünnivad, siis need lapsed on kergelt mentalsed ja kõlbelised invaliidid - neil puudub üldse arusam, mis on pere, perekond, sealsed suhted. Raske on taibata, kes üldse on isa, kui isasid on palju ja nad tulevad ja lähevda... või pole ühtegi. Ja kui neil lastel on aeg oma perekond luua, siis nad seda lihtsalt ei oska.

Inimväärsus ja elukvaliteet ei püsi rahal, hea inimene. Kui mina seda ei suuda sulle siin selgeks teha, siis teeb elu selle sulle omal valusal moel selgeks.

Muuseas, märkusena - pole vaja samastada usku ja rumalust, usku ja harimatust. See on stamp, mis oleks aeg jätta.

Ja veel - keegi ei eita raha vajalikkust. Kuid tuleb mõista, et see pole enamat kui vahend. Näib, sul on vahend ja eesmärk veidi segamini... või pole sa üldse pikemalt mõelnud, mis võiks olla eesmärk. Ma ei näe, et sa oleksid midagi peale sellesama üha enama raha ja rikkuse osanud iseenda või ühiskonna eesmärgiks nimetada. Raha kui vahend ja rikkus kui eesmärk...!? Ehk on eesmärk siiski enamat?

Ok, ma ei tahaks sel teemal pikemalt vaielda. Me ütlesime välja oma erinevad alused, vahendid ja ideaalid elus, ja võtame selle teadmiseks ja las see nii ollagi.

Nii meie elu paratamatult jaguneb - on olemas aineline tasand, on meie ideed, plaanid, kavad ja mõtted, on aga olemas ka selle kõige kõlbeline alus. Head ideed ja head teod sünnivad, kui oleme teadlikud, mis on see hea. Ja vastavalt - kuidas seda head saavutada.

Õhtumaise tsivilisatsiooni häda ongi see, et ainelisi vahendeid ja ideid on meil massiliselt... oleme aga kaotamas oma elu kõlbelist alust. Ja nii võib see aineline rikkus ja ideede massilisus saada meile endile saatuslikuks.

Kui tahame Eestit paremaks, siis alustada tuleb põhilisest - mis see parem on? Mis see parim on? See on kõlbelise tasandi küsimus.

Seda teades selgineb ka tee, kuidas seda paremat, isegi parimat saavutada. Sest mitte abinõu ei pühitse eesmärki, vaid eesmärk pühitseb abinõu - eesmärk määrab, kuidas seda saavutada. Ja mitte, et abinõust sünnib kuidagi eesmärk.

Erge Kalbus - see ütlemine on olemas kahtepidi:

1. Ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha
2. Tee teisele seda, mida sa endale tahad.

Vahe on siin selles, kellele see nõuanne või õpetus on antud.

1. Inimene, kel pole kõrgemat ideaali ja eesmärki, kes pole endas veel selgust saanud, mis on lõppkokkuvõtes tema kõikide tegemiste ülim eesmärk, mis on see ülim hea, mida ta oma eluga taotleb, peaks lihtsalt hoiduma negatiivsest. Kui sa ei tea, mis on hea - ära tee lihtsalt halba. Nii tuttav mõte. Kõige parem mõõt, mis on väär ja viib halvale, on sellisele inimesele ta ise. Kui miski teeb talle valu, siis teeb see valu ka teisele - seepärast pole vaja tal teha teisele seda halba, mis talle endale on halb.

2. Kuid sama lause positiivne variant - kohustav variant - eeldab selle lause kuuljalt, et ta juba teab, mis on õige, mis on hea. Ja see lause sõnastus ütleb enamat - ei pea mitte lihtsalt vältima kurja tegemist, vaid tuleb teha head.

Väikestele lastele on meie õpetus nii sageli vormis "Ära seda tee, see on paha". Väikelapse kasvatamine on sageli piiratud vaid keeldudega, sest väikelaps pole lihtsalt võimeline aru saama, mis on õige ja viib headusele. See eeldab teatavat arengutaset. Kui laps kasvab ja areneb, siis pole enam vaja tema suhtes piirduda vaid sellega, et keelata teda halvast, vaid talle saab hakata üha enam selgitama ka seda, mis ja miks on õige ja on hea.

Sama selle ühe mõtte kahese vormiga - selle lause keelav vorm on neile, kes pole veel edasi jõudnud, kohustav vorm aga neile, kes on edasi jõudnud.

Tunnustuse jagamine on aga vajalik alati, kui mõte, sõna või tegu on seda väärt. See aga ei tohi muutuda võltsiks kiituseks ja väliseks viisakusvormiks.

------

Tatjana Lavrova - mul oli lühike kirjavahetus selle teema algatajaga, millest selgus, et religiooniga seonduv ei ole selle foorumi tegijate arvates piisavalt oluline teema ega valdkond, et seda eraldi kusagil käsitleda. Arvati, et las see teema olla hajunud üle kõigi teemade. Sama tark oleks minu arvates õpetada biololoogiat läbi kirjanduse, matemaatika, keemia, füüsika, kokanduse, tööõpetuse...

See oli minu jaoks veidi üllatav ja kurvastav teadasaamine. Sest kõik meie rikkus ja tarkus, meie ideed, plaanid ja tegutsemised pole iseenesest midagi väärt, kui meile endile pole eelnevalt selged meie aluste alused - meie kõlbeline ideaal, meie kõlbeline vundament. Piltlikult: miljon dollarit laual rahapakkidena omandab väärtuse alles hetkel, kui inimene laua ääres otsustab, milleks ta seda raha kasutab - kas narkoäri käivitamiseks või narkomaanide raviks.

Sellega kõlbelisuse lättega on läbi ajastute tegelenud religioonid ja nii kodu kui kool on kõik selle, mida head lastele anda, saanud religioossetelt õpetajatelt läbi religioossete õpetuste - ja ma ei pea silmas vaid kitsalt kristlust. Ei kodu ega kool ei loo iseenesest maailma kõlbelisust. Kui looks - küll elu oleks lihtne! Paraku ei loo - ka pätid tulevad kõik kodudest ja on kõik käinud koolis. Ja on seda suuremad pätid, mida vähem oli kõlbelisust nende kodudes ja mida targemateks nad said koolides.

Jah, inimesed ongi valdavalt usklikud, kuid see usklikkus on neil sellises... embrüonaalses arengufaasis. Kahjuks ei arenegi see seeme tavaliselt enamaks. Seda et "Seal kuskil miski vist ikka on..." arvavad paljud - mälu järgi ca 75% inimestest. Kuid sellest algsest intuitiivsest teadmisest edasi minna ei osata, sest üpris hoolimatult põlatakse ära kogu inimkonna vastav varasem kogemus ja mõistetu, ja piirdutakse vaid oma isikliku aruga.

Nii on meil kahjuks palju selliseid...jalgrattaleiutajaid. Tavalisem on aga, et selle "jalgratta leiutamisega" tegeletakse vaid nooremas eas - hilisem praktiline elu taandab need "unistamised ja illusioonid" inimese elust. Ometi - ilma kõlbelise aluseta oleme selles maailmas täielikus kaoses - me ei oma mõõtu, mis on milleks hea, mis on mida üldse väärt. Nii ka meie rikkused, oskused ja teadmised on võrdselt ja vaheldumisi nii hea kui kurja teenistuses, sest me ise oleme seesmiselt kõlbelisel tasemel määratlemata.

Kui vahe kõlbelise arenematuse ja ainelise oskuste, rikkuse ning tarkuse vahel veelgi suureneb, siis ootab inimkonda ees veel palju raskem aeg kui see meil seni on olnud. Sest rikas, oskav ja tark inimene on võimeline üha suuremaks ja laastavamaks kurjuseks, kui tal pole oma elu aluseks kõlbelisust - kui temas pole seda, mis teda kurjast tagasi hoiaks ja talle teed headuse kehtestumiseks näitaks.

Üldiselt - meie kõlbeline tasand on palju arenematum kui meie ainelised võimalused, meie oskused ja tarkus. Ja nii - rikkate, osavate ja tarkadena - oleme võimelised tegema palju suuremat kurja kui mistahes loom. Sest meis pole edis väärtuselist alust.

Kurvastav, et selle aluste aluse on selle foorumi tegijad tunnistanud ebaoluliseks.

Eneseusk on põhjendatud, kui selle "enese" taga on midagi sügavamat ja suuremat, kui vaid see oma "ise", "mina", "ego" - või kuidas me seda ka ei nimeta. Kuid seesama eneseusk viib meid puhtasse egoismi, kui seal taga muud ei olegi peale oma "ise", "mina", "ego".

Aidata pole raske, kui on teada, milles aidata ja kuidas aidata, kui on sellgus, mis on õige, mis väär, mis vastavalt hea, mis aga halb. Kui aga aitajal enesel pole selgust, mis milleks, siis paraku kehtib vana tõde: "Kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku."

Elukvaliteet

Kõik meie riiklikud plaanid ja kavad, mida üritame ellu viia rahvaarvu säilitamiseks ja suurendamiseks, lähtuvad eranditult sellest, et anda inimestele materiaalseid stiimuleid omada palju lapsi. Me näeme aineliste olude muutmises võimalust muuta inimese teadvust, suhtumisi, käitumist, väärtusi. Selles mõttes oleme me siin ja täna ikka veel oma arusaamadega ühiskonnaelust täpselt sama kaugel, kui olid oma arusaamadega 19. sajandi marksistid. Elame veendumuses, et materiaalsed olud on need, mis määravad 1:1 inimeste käitumise, teadvuse ja väärtused. Sellest siis ka lausa naljakad arusaamad vanematest kui investoritest, lastest kui investeeringust, laste kasvatamisest aga kui laste võlast vanemate ees jms. jne.

Kui vaatleme oma väljasuremist Darwini arusaamade prisma läbi, siis eestlane kui kohalik etniline liik inimesi sureb välja, kuna meie:

1. ainelise
2. ideelise
3. vaimse

keskkonna olud ei võimalda meil sellistena, nagu oleme, püsida. Me ei ole suutelised uutes oludes kestma, ammugi mitte juurde kasvama. Naiste keeldumine sünnitamisest on vaid nende alateadvuslik reaktsioon praegustele halbadele ainelistele, ideelistele ja vaimsetele sotsiaalsetele oludele.

1. Aineliste olude ja elu elu küljest juba juttu oli ja me kõik teame, mis on raha ja rikkus - sellel ei peatukski. Me lihtsalt oleme vaesed.

2. Ideeliste olude all võib mõista ühiskonnas käibivaid arusaamu. Kui vaatleme neid ideid, mida siin ja praegu võetakse täiesti järelemõtlematult omaks, siis kõige inimvaenulikum neist on ilmselgelt meie kaasaegne arusaam vabadusest. Vabadust mõistetakse kui midagi absoluutset ja ainuolevat - ei suudeta mõista, et vabaduse teine lahutamatu poolus on kohustused ja vastutus. Vabadus ilma kohustuste ja vastutuseta on sama utoopiline kui ühe poolusega magnet. Looduses monopolaarset magnetit ei leidu. Kui meie arvame, et meie elu on selline monopolaarne magnet, siis pole ime kui see meie elu ummikusse jookseb. Seal ummikus on aga väga vähe stiimuleid, mis sünnitama panevad, väga palju aga seda, mis sünnitamist pärsivad. Ja me sureme välja - täiesti kooskõlas Darwini avastatud loodusseadustega. Me pole piisavalt intelligentsed - kohanemisvõimelised. Meie pead on täis iganenud rumalust ja me pole võimelised mõistma, kuidas asjad siin ja täna toimivad.

3. Vaimsed olud avalduvad meie elus käibiva moraali ja eetikana. Meie moraal ja eetika pärineb otse džunglist - oskame olla ja elada vaid küüned enda poole - see on see meie kiidetud "terve talupojamõistus". Meie teine käsi, selle asemel, et olla avatud andmiseks, on rusikas igaühe vastu, kes söandab kasvõi iitsatada midagi meie ahnuse kohta.

Oleme unustanud, et kui tahad midagi saada, pead ka ise andma. Nii me teeme teisele seda, mida me enesele ei soovi, ja teeme mõnuga. Asjade omastamise ja omamise maanias oleme isegi sedavõrd ahneteks ja kitsideks muutunud, et keeldume andmast igale inimesele esmast - andmast inimesele tema elu, võimaldades tal sünni läbi siia maailma tulla.

Elukvaliteet - aga see on see, mida me igatseme - ei tähista ei vara ega rikkust, et teadmisi ega tarkust. Elukvaliteet tähistab inimestevahekiste suhtete kõlbelist kõrgust ja sügavust - armastust ja headust inimsuhetes. Kui kõlbelisust - armastust ja headust - pole ja seda asendab tark, aga omakasupüüdlik loogika, siis on see rahvas paratamatult sisemises sõjas iseendaga. Kui armastus ja headus ei valitse tarkust ja vara, siis mida rikkam ja targem on rahvas, seda julmem on elu, sest rikas ja tark suudab kurja märksa enam toime panna kui vaene ja lihtsameelne.

Apelleerimine meie 10 000 aasta pikkusele kestmisele siin Euroopa maalapil on ilukõne. Inimese vanus pole märk tema pikast tulevikust, vaid tema peatsest lahkumisest. Et kesta, selleks on vaja olla mitte vanad, vaid noored, janused, avatud, intelligentsed - kohanevad väliste muutuvate tingimustega.

Mida siis vajame?

1. Ainelisel tasandil - riik võiks aidata noortel luua oma kodu. Oma kodu on see kasvupinnas ja keskkond, millest uus elu alguse saab.

2. Ideede - korralduslikul tasandil, seaduste tasandil - riigi tegutsemissuund peaks olema elu aluseks oleva institutsiooni - abielu ja selle sisuks oleva pere väärtustamine ja tugevdamine. See oleks seaduslikele abikaasadele soodustuste võimaldamist võrreldes niisama kooselavate inimestega. Samas mõlema kooselu osapoole vääramatut vastutust oma laste hooldamise ja üleskasvatamise eest, kui pere püsima ei peaks jääma.

3. Vaimsel tasandil - esmaselt tuleb hoolitseda ühiskonna kõlbelise arengu eest. Kui me oleme kõlbeliselt infantiilsed ja haiged, siis ei meie tarkus, ei meie rikkus meid kadumisest ei päästa.

Kui on täidetud kolm tingimust - on olemas oma kodu ja on olemas kindel pere igaühe kohustuste ja vastutusega ja kui see pere püsib mitte rikkusel ja tarkusel, vaid kõlbelisusel - armastusel ja headusel - siis naine sünnitab ja sünnib elu. Ja rahvas kestab. Ilma mingite riiklike toetusteta, ilma kogu selle ainelisele keskendunud marksismita, mis meie peades edasi elab ja meid tapab, kuna ei näita meile teed mitte kestmise, vaid kadumise poole.

Alustada tuleks meie kõlbelisest vundamendist. Sest vaadake mistahes perekonda - see pere võib oma kodu üle värvida, mööbli ringi tõsta, kordi rikkamalt elada, kordi enam kulutada... aga see kõik ei anna midagi pere kestmisele ja püsimisele juurde. Sest pere vundament pole ehitatud mitte rahast ja ideedest, mis läbi meedia ja inimeste peade voolavad, vaid peresse kuuluvate inimeste seesmistest kõlbelistest väärtustest. Nende tundmaõppimise ja omaksvõtuta pole meil tulevikku.

Mis viib mind tagasi juba siin foorumis kirjutatu juurde: vt. "Haridus ja elukestev õpe", teema "Religiooniloo õpetamine kooli". Sest omaks saab võtta vaid seda, millest midagi teatakse.

Loen: ..."kanname endas emapiimaga saadud väärtusi", "väärtused võivad ajas muutuda ja areneda, kuid jäävad oma põhiolemuselt ikka samaks", "nii püsivad vaimsed väärtused", "oma juurte juures püsida"....

Ütleks sama, mida juba öeldi - me ei saa väärtusi emapiimaga. Teine parandus: väärtused pole püsivad, vaid elu kestel arenevad ja väga muutuvad.

Märkan, et seegi teema on algatatud algatamise pärast jka sisu asendab sõnade kokkukõla. Nii nadist algusest pole nagu mõtet edasi mõeldagi... Oleks hea, kui teemade algused poleks tühjalt ilusõnalised. Tegijatelt sooviks lugupidamist oma lugejate suhtes - poliitkorrektselt õiged, kuid sisult pinnalised, vigased sõnaread ei kutsu mõtlema. Pigem on see kiire viis hea asi põhja lasta.

Iidne kõikide rahvaste ja kultuuride tõdemus läbi aegade ja ajastute on olnud siiski, et just Jumal on inimese aitaja. Ja mitte, et inimene on iseenda alus, põhjus ja püsib vaid enese najal. Teema algatuses väidetu - et inimene on iseenda aitaja ja saab toime Jumalata - on ajaloo mastaabis väga uus ja väga hiljutine arvamus ja selles arvamuses pole midagi iidset. Seda võiks lihtsalt teada. Või teadmiseks võtta, kui seda ei teatud.

Kahju seda öelda, aga sisult on siin pakutav lähtepunkt sama ebareaalne kui parun von Münhauseni enese koos oma hobusega soost juukseidpidi välja tõstmine.

Kuid eneseabi on siiski võimalik. Poleks vaja lihtsalt enseabi teemas Jumalat käsitleda, eriti kui ise ollakse religioonide teadmisest, tundmisest ja kogu valdkonnast mõistmisest kauge. Meie ühiskonnas on palju inimesi, kelle jaoks Jumal pole pelk kõnekujund, metafoor, sõnailu, piltlik fraas vms. - seepärast pole vaja selle sõnaga hooletult, teiste suhtes hoolimatult ümber käia.

Teema algataja ütleb: "Inimsuhted tuginevad vastastikusele usaldusele ja toele. Me peaksime saama need väärtused kaasa kodunt, maast-madalast".

Lisada võiks ka veel kooli kui kodu kõrval teise iniminstitutsiooni, mis avab noorele inimsuhete sügavama, väärtuselise aluse ja olemuse.

Kuid sellest autori sedastusest jääb ilmne vastamata küsimus - kust saavad kodu ja kool oma teadmised kõlbeliste suhete väärtuselisest alustest ja avaramalt - inimeseks olemise ideaalist? Ei kodu oma vanematega, ei kool oma õpetajaskonna, haridusametnike ja õppeprogrammidega pole ju inimsuhete väärtuselise ideaali loojad ega sõnastajad!

Vastus on teada, kuigi me nii sageli keeldume vastust nägemast: kõlbelise elu aluseid ja vastavate suhete kõrgust on alati inimestele esitanud religioossed õpetused.

Seega, inimsuhete väärtuselise tasandi allikas ei ole kodu, ei ole kool - needki institutsioonid saavad need alused ja ideaalid religioonidest.

Kui religioonid on ühiskonnas marginaliseerunud - pole enam elu keskmes ja on muutunud pea et eksterritoriaalseteks saarekesteks meie sotsialses elus - siis on kasvav põlvkond neist alustest ja ideaalidest ära lõigatud ja ilma - sest kodu ja kool on neist ära lõigatud ja ilma. Ja vastavat väärtuselist haridust ning elu alust noorele põlvkonnale andma suutmatud.

Ei taha siin jätkata selle teema avamist. Lihtsalt täiendus teemale minu poolt. Mu positiivne vastav mõte on esitatud siinse foorumi teemas "Haridus ja elukestev õpe" alateemas "Religiooniloo õpetamine kooli".

Lisaks selgitavat oma esitatud mõttele.

Religioon on läbi ajastute olnud valdkond, mis on formuleerinud inimkonnale ideaale. Ei teadus, ei filosoofia käsitle inimideaale ja nende saavutamise teid. Teadus uurib ja seostab fakte, filosoofia pärusmaaks on ideed. Religioon on aga alati otsinud ja ka esitanud inimesele tema ideaali. Ideaali otsimise lugu on religioonide lugu ja seda mitte tunda ja teada tähendab olla ilma oma mineviku ja tulevikuta - tuulte lükata ja tõugata.

- Ajalugu on sündmuste lugu.
- Filosoofia on ideede lugu.
- Religioonilugu on ideaalide lugu.

Kaasaja suurim probleem on, et meid ujutatakse üle faktide ja ideedega, kuid inimese olemuslik vajadus ideaali järgi on üha enam tähelepanu keskmest väljas. Pseudoideaaliks on aineliselt maksimaalselt jõukas olme, standardiks mingi illusoorne reklaamklipi elu, mis on kättesaamatu nagu silmapiir - see kaugeneb, kui sellele läheneda.

Eesti ühiskonnas puudub institutsioon, mis-kes esitaks selgelt ideaali ja teed selleni, kristlikud kirikud on selleks ühiskonna kui terviku mastaabis täielikult võimetud. Kui kunagi kirikuõpetaja ehk oligi oma rahvale õpetajaks, kes andis hingeasjades ja inimsuhetes nõu, siis oma õpetajafunktsiooni on kirikuõpetajad ammu minetanud. Kirik kui institutsioon eksisteerib ühiskonnas pigem minevikumälestise ja arhitektuurinäidisena kui mingi eksterritoriaalne saareke, millel on elu reaalsusega üha vähem ühist. Kogudused on üha enam enesesse sulguvad, kontakte välistavad inimgrupid oma sisemise eluga, mil ümbritseva eluga üha vähem puudet.

Kui siiski soovime omada ideaale, siis pole parata - peame tunnistama mõningaid tõsiasju.

1. Oleme ühiskonnana kristlikust traditsioonist suuresti välja langenud.
2. Kirik on osutunud suutmatuks olla selge, kuuldav ja eeskujuks olev ideaalide esitaja ja õpetaja. Kui me ei taha lämbuda materiaalsusesse, siis tuleb meil oma olukorrale silma vaadata.

Alles see aus ja reaalne pikl meie olukorrale lubab hakata looma reaalseid tulevikukavasid ja neid ka jõudumööda ellu viima.

Oma olukorra aus tunnistamine enesele on esmane. Teine samm oleks alustada religiooniloo õpetamist praktiliselt nullist - sealt, kus reaalselt oleme - ilma reaalsete programmide ja õpetajaskonnata. Sest seni religiooniloo kui teadmisi andva õppeaine pähe pakutu on olnud siiski puhas usuõpetus ja usuõpetajate töömaa, mis peaks toimuma kiriku raames, ega ole teadisi andev õppeaine üldhariduskoolis.

Eesti kirikud pole oma aineliste ja intellektuaalsete vahenditega suutelised alustama religiooniloo õpetamist hariduse ühe koostisosana. Riigi ja tema vahendite osalemine on siin paratamatu. Ja see on meie möödapääsematu, kui üldse soovime elada ideaale omava ühiskonnana ja isiksustena. Vaimsete ideaalide taasleidmise tee alguspunkt on üldhariduslik õpetus - teadmiste andmine religiooniloo vormis.

Käsitledes religiooniloo õpetamist koolis põrkame esmaselt kokku probleemiga, kuidas seda distsipliini nimetada. Küsimus ei ole puht filoloogiline ja kinni vaid kõlaeelistustes. Nii küsides küsime tegelikult: mida me üldse tahame (kui tahame) oma lastele kooliprogrammi raames õpetada?

Nimetused, mis lähtuvad sõnast usk pole ilmselt sobivad. Usk on keskne mõiste kristluses, kristlus ise on aga vaid üks maailmareligioonidest. Teistes religioonides on usu mõiste suht perifeerne. Budismi jaoks on alusmõisteks kannatus, judaismi jaoks käsk, hellenismi jaoks ilu, taoismi jaoks tao, konfutsianismile eetika jms.

Teine keelevõimalus oleks kõlalt lähedane usund. Kuid usund seondub millegi piiratuga - sageli rahvusliku, ajas ja ruumis lokaalse vaadete süsteemiga. Saab rääkida eesti maa-usundist, kuid mitte maa-religioonist või maa-usust.

Sobivaim ja traditsioonilisim on lähtuda terminist religioon ja õppeainet nimetada religioonilugu. Silmas oleks nii peetud eeskätt neid vaimseid õpetuslikke mõttesüsteeme, mida teame maailmareligioonidena. Liides -lugu on sobivaim - selle tähendus on sama kui õppeainete nimetustes aja-lugu, muusika-lugu, kunsti-lugu, teaduse-lugu, kultuuri-lugu jt.

Niisiis - religioonilugu.

Olemegi jõudnud lähedale vastamisele, mida me õieti tahame (kui tahame) oma lastele koolis õpetada. See, millest iga inimene peaks ülevaadet omama ongi inimkonna vaimsete ideaalide otsingute ja leidmiste lugu. Nõuda eneseks saamise loo tundmist pole palju nõuda.

Et inimene on sotsiaalne olend, siis pole ükski religioon saanud mööda minna sotsiaalsetest suhetest - kõlbelistest alustõdedest, mis põhistavad suhtlusreegleid. Seeläbi on just religioonid olnud moraali ja eetika uurijad, avajad ning edendajad inimkonna eri ajastutel. Ei teadus ega filosoofia tegele inimese ideaali ja selle saavutamise teede määratlemise, õpetamise ega reaalelu väärtuste selgitamisega. Tõsiteadus ei püstita enese ette küsimust ideaalist, filosoofia jääb oma metafüüsiliste skeemidega kaugeks praktilisest moraalist ja eetikast - elavatest inimsuhetest.

Mitte tunda religioonide lugu, arenguid ja põhiseisukohti tähendab mitte teada omaenese kui inimkonna ideaalide otsingute lugu, mitte mõista oma kultuuri ja selle aluseid, rääkimata teistest kultuuridest. See jätab kaasaegse inimese ilma võimalusest mõista sügavuti tänast kultuuri selle paljudes ilmingutes, kaunites kunstides eeskätt. Kultuur oma paljudes ilmingutes - ja kaunid kunstid esmaselt - polegi muu kui inimkonna igavese vaimse ideaali otsimise ja leidmise väljendus.

Kool peab andma teadmisi. Üheks inimkonna kogu eksisteerimist saatnud valdkonnaks on olnud religioonid. Religioonid on alati olnud õpetused, mis otseselt käsitlevad väärtusi - mis on hea, mis on headus. Ja samavõrd on religioonid andnud õpetusi, milline on õige tee selle hea ja headuse saavutamiseks ja kehtestumiseks inimsuhetes.

50 aastat võõrast võimu kaotas meie teadvusest need teadmised, need õpetused, selge arusaamise headuse enese olemusest ja teest, mis oleks õige selle headuseks reaalsetes inimsuhetes.

Me elame praegu läbi aega, mil me tunnetame üha teravamalt just oma väärtuselise maailma purunemist ja kadumist. Me ei oska leida seda, millest hoida, millel püsida, millel kesta.

Seepärast peaks kool andma noortele teadmisi inimkonna väärtuselise aluse ja ideaali otsingutest. Ilma väärtuselise aluseta ja ideaalita, ilma teadmisteta inimkonnna sellest otsingute teest ei suuda me orienteeruda oma tänaste ideede maailmas, ei oska oma tavalises elus teha oma valikuid. Väärtuseline haridus on see, mis seda võimaldab.

NB! - seejuures tuleb eristada usuõpetust ja religioonilugu. Usuõpetus on teatava usulise suuna ja tõekspidamiste õpetamine ja praktika ning peaks jääma vastava kiriku ja konfessiooni hooleks - kool ei saa muutuda kirikuks.

Kuid teadmised religioonide kohta - inimkonna ideaali otsingute ja leidmise loo kohta - peaks olema koolis üldkohustuslik õppeaine. Nagu seda on õppeained kirjanduslugu, muusikalugu, kultuurilugu, ajalugu. Alles väärtuselist maailma tundma õppides saab inimene võimeliseks neid väärtusi ka endas kandma ja inimsuhetes järgima.

Harri Kingo
Harri.Kingo@mail.ee