Teated postitas kasutaja: MARTINSON , ANNE-LY

IMMAR PUUN wrote:mure, ainult mure. ei mingit rõõmu.
Mida teha nähtusega, mis tapab rohkem inimesi kui haigused ja kurjategijad?

Ära arvasite, kuidas siis saaks liikluskultuuri parandada?

Vastan ausalt- mina ei tea.

Olles sõnnina sündinud, tahaks puua ja lasta, aga ma tean, et see ei aita.

Arutame siis seda ja ei lõpeta enne, kui tegudeni läheb.

Päikest!

immar, eelmise aasta tegija, muuseas, ise autojuht

Räägitakse, et meie õigusriik on õhuke - kui jää, millel kõndides on kerge libastuda või läbi kukkuda. Ühiskonnas valeks tunnistatud käitumismustrite lõhkumine on vaevaline tegevus kui liikluskultuuril pole soodsat pinnast kuhu kasvada. Hoolivus ja turvalisus on pelgalt märksõnad, mitte mõtestatud (aju)tegevusele viitav käitumine (mis peaks olema keskkonna ja ümbritseva kogukonna käitumisega kooskõlas).

Ma ei ole autojuht, kuid tuttavate autojuhtide sõidustiilli jälgides näen, et on võimalik täitsa rahulikult ja stabiilselt liikluskeerisesse sulanduda. Omades 360 kraadist nägemisvälja (mida teadaolevalt kõigile pole jätkunud ega antud).

Ei taha tekitada stereotüüpset suhtumist, kuid tihtipeale on rikkumised seotud eaga (eakad sõidavad/kohanevad liikluses aeglasemalt) ja harjumuspärase keskkonna tüübiga (nt perifeeriast linna sattunud inimene teatud asjaoludel linnas liiklemas/seiklemas). Kõige enam olen vigu märganud fikseeritud kellaajaliste pööretega - nt õhtul enne kelle 19.00 pööret sooritada ei tohi jmt. Siin on tegu tähelepanu hajumise või häirega. Aga ka nahhaalsusega. Üks võimalusi - mida kasutavad nooremad inimesed, kes linna ei tunne - parkida oma auto linna lähistele ja linnas liiklemiseks kasutada ühistransporti.

Ossikultuur on massi- ja pop-kultuuri üks osa, millega võib, kuid ei pea leppima.

Kuna ainus, mis (nende puhul) loeb, on raha (e võim), siis võiks kõigil roolijoodikutel ja IQ-väiksem-kui-masina-võimsus-kimajatel iga kolmanda (kuna eksimine olevat inimlik, kuigi mitte sihilik (ehkki tundub jumalik)) rikkumise fikseerimisel load kehtetuks tunnistada ja rikkujatel uued load teha - iga järgmine luba oleks 2x kallim eelmisest loast. Lubade taotlemist koordineeriks retsidiivse rikkuja nn tegevust kaardistav isik, umbes sama, mis on vanglast vabanenutel kriminaalhooldaja. Jälle 1 koht, mida riiklikult rahastada. Aga kui trahvid (boonused) on magusad, siis riigikassale kasulik tehing.

Korduv-rikkuja läbiks lisaks teooriale ja sõidutundidele shokiteraapiliste õppefilmide nädala a´la"Sinu tütar sõideti just surnuks" näol või "Ära unusta täna oma koomas sõpra külastada" jmt. Esseede kirjutamine või tagajärg - põhjuste seoste ja teemade üle arutlemine annaks loa aktiivse liiklejana sõita. Õppefilmide teemad võiksid olla veel: "Taastusravi lülisamaba jt traumade puhul", "Lamaja hoolduspõhimõtted".

Kui korduva sutsidiaalse käitumisega juht allkirjastab lubade kättesaamisel nn tingimisi kehtiva loa: "Olen teadlik järgmise analoogse teo kordumisele järgnevast .....", on võimalik need kurinahad täiesti reaalselt vastutama panna.

Aga need olid vaid mõtted, mis tekkisid spontaanselt - praktika toimib karmimatel olelusvõitluse tingimustel/alustel.

Antud küsimuse - Kuidas saaks maapiirkondades parandada transpordivõimalusi? - üks alaküsimusi võiks olla järgmine
2.1. Kuidas ja kust leida vahendeid maapiirkonna haldus-suutlikuse tõstmiseks? 2008/2009 a talve lumeolude tõttu olid ääremaade olukorrad drastilised - piltlikult pidid metsas ja väiksemates külades elavad inimesed ootama, kuni nad "välja sulavad" ja liikuma pääsevad. Probleemi üks ots asub ilmselt erinevate haldajate (eraomanikud, KOV) ja piiratud võimaluste vahel. Linnades lahendab antud küsimuse munitsipaalpolitsei sekkumine. Maal on olukord komplitseeritum.

Üks varint, mida ilmselt ka mingil ajal kasutama hakatakse - maapiirkondades on mõttekas hoida liikvel suuri busse koolilaste transpordiks. Ilmselt oleks teistel liinidel, kus 40 kohalises bussis loksub külast linna (ca 17km) 4-5 inimest, rentaabel kasutada väikebusse. Piletimüügi pealt on võimalik saada statistikat, missugustel liinidel on pidevalt sõitjaid vähem kui 5 inimest. Antud juhul on pöördutud ka KOV poole ja GO bussifirma poole, kuid ilmselt on bussifirmal veel "kasulik" hoida käigus suuri busse, kuni viimased utiilikõlbulikuks muutuvad.

Üks veetilk ei suuda kivile jälge jätta, kuid pidev tilkumine uuristab ka kivisse jälje...
See tuntud ütlus iseloomustab stressi olemust - ühest küljest vajab inimene edasi liikumiseks/arenguks teatud määral pingeid/vastuolusid, kuid igaüks ei suuda oma õlule koormatud vastutusega alati toime tulla.

Teisest küljest tekib stress heaolu ühiskonna taagana. Arenguruumi meil veel on. USA heaoluühiskonnas ei suudeta toime tulla ka meile lihtsana tunduvate probleemidega - nt rehvide vahetus ekstreemolukorras jms. Inimene loobub vabatahtlikult oma heaolu nimel iseseisvusest ja vastutusest. Igale probleemile leidub lahendaja e ekspert. Huvitav, et meie esivanemad, kes elasid üle ränga kolhoosistumise ja küüditamise, ei rääkinud stressist midagi. Ja pole kuulnud, et stress ilmutaks end sõjapõgenike ja nälgivate aborigeenide juures. Ikka ilmutab ta end täis söönud kõhtude ja kapitalistliku kadeduse (konkurentsiühiskond) keskel.

Kolmandaks - stressist räägitakse igal teisel terviseajakirja leheküljel. Mis on küll tore, aga ei muuda antud juhul - kui alles jäänud tööjõult kooritakse seitse nahka - asja olemust. Tervislik elustiil algab toetavast kogukonnast ja keskkonnast. Terviseedendus on tõenduspõhise meditsiini kõrval kogumas järjest enam poolehoidu ja rakendamist (noortele suunatud tubaka ja narko vastased programmid, südamenädal jmt). Võib-olla peaks inimeste omavastutust suurendama tervisekindlustus. Aga ka tööandjal on võimalusi käsitleda tööjõudu kui pikaajalist ressurssi, mida tutvustab järgmine link http://www.terviseinfo.ee/web/?id=1489

Toon elust veel ühe näite. Töötaja läbib üle 2 aasta tervisekontrolli. Perearst soovitab käia ainult röngtenis, sest pealtnäha on inimene terve. Tegelikkuses peaks perearst inimese suunama töötervishoiu arstile, kus inimene saab primaarset infot südame, vererõhu, neuroloogia, tugiaparaadi (lihas-liiges-luu) seisukorra kohta. Iga 2a järel saab andmed juba kaardistada ja jälgida muutusi. Juhul, kui perearst loobub töötervishoiu teenusest, võib jääda avastamata inimesel ilmnenud terviserike.

1. Missugused prioriteedid kehtestab Eesti Haigekassa ja meditsiiniline/hooldus personal tagamaks eakatele tervishoiuteenuseid? Kus asub tänapäeval meditsiiniline eetika? Kuidas lahendada eetilist kriisi? nt. debreefing on üldiselt rakendatav õnnetuste järgselt, kuid kas nüüdisajal toimuv eetiline kriis oleks lahendatav osaliselt kasvõi debreefinguga?

Juhtumikorralduse näide. 71 a südamepuudulikkuse ja kõrge vererõhuga hooldekodus elaval memmel on võimalus/õigus saada vältimatut esmaabi, kuid haiglakoha puudumisel jäetakse ta insuldiga sinnapaika. Memme taust: tal puudub asjalik ja tähtsal kohal töötav lähisugulane. Ta vajab põhiliste instrumentaalstete toimingute - söömine, WC kasutamine - säilitamiseks taastusravi ja rehabilitatsiooni, mis säillitaks teatud iseseisvuse, väärikuse ning koormaks vähem hoolduspersonali. Memm on elurõõmus, motiveeritud, kuid puudub haiglakoht. Kuidas leida koostöö haigla teenuste osatäitja ja hooldekodu juhatuse vahel? Kuidas leida haiglakoht? Koht tuleb leida kiiresti, sest taastusravi õnnestumine sõltub kriitilisest perioodist.

Raskeid valikuid sunnib tegema valitsev majanduspuudujääk. Ning ka hoolduspersonali vähesus pluss ülekoormus. Kuid ka puudulik meditsiini eetika.

Üks soovitus oleks - et meditsiini eetika kursustel käsitletaks juhtumeid otse elust, mitte laialivalguvat hippokratese vannet, mis on küll eetiline ja puhas, kuid praktikas iganenud. Ilmselt sinisilmne/naiivne loota kiireid muutusi üleöö, sest meditsiiniline hegemoonia ei taha oma kohta kergelt loovutada.

Isiklikult olen saanud kvaliteetset arstiabi oma lapsele ja kodus hooldusel olevale hoolealusele, hooldekandeasutuses viibiv eakas on olnud meditsiinilistele teenustele kõige kaugemal.

Aitäh,

Lugupidamisega,

A-Ly Martinson,
endine hooldusõde