Teated postitas kasutaja: KINGO, HARRI

Tänasest Päevalehes on illustratsiooniks kaks artiklit. Need kaks naist unistavad kõigest muust kui et sünnitada ilmale 3 või enam last. Nende ideaaliks on hoopis võrdsus meestega, õppimine, karjäär, edukus, raha, jõudmine otsustajate tasandile, "tõeline elu täiel rinnal"... või mis iganes. Aga mitte omaenda laste ilmale toomine, nende hoidmine ja nende kasvatamine.

http://www.epl.ee/artikkel/466209
http://www.epl.ee/artikkel/466299

Nad arvavad, et nende edust, karjäärist, pürgimustest sotsiaalsel redelil - sellest elust tervikuna jääb midagi tähtsat järele tulevastele põlvedele, et nad on seda teed valides ja minnes teinud midagi olulist maailmale ja inimestele ja endale...

Ometi, kui nad tõesti tahaksid midagi teha tulevaste põlvede ja ka iseenda heaks, siis peaksid nad minema ja sünnitama, sünnitama ja sünnitama. Täpselt nagu kirjutasin - vähemalt korda kolm kumbki.

Nende edud ja karjäärid kaovad ja hajuvad nagu põrm tolmu. Ja kiiresti ja jäävalt. Kui nad taipaksid selle illusiooni taga ajamise asemel omaenda lapsi ilmale tuua, siis oleks see midagi, mis ei kaoks, vaid mis ajas kestaks ja kasvaks.

Aga nad ei taipa. Nad tahavad olla nagu mehed. Laste sünnitamine on neile vaid miski segav kõrvalnähtus, looduse poolt neile peale surutud tobe kohustus selle "oma tõelise elu" elamise asemel... Nad tahaksid selle tülika asjaga valmis saada kuidagi... noh, möödaminnes, aega raiskamata, kiirkorras, teiste abiga, vaeva nägemata, oma "tõelist elamist täiega" katkestamata... Sest rasedus, sünnitamine, lapse kasvatamine - kõik see on nende jaoks puhas ajaraiskamine neile olulise - karjääri, edu, raha, lõbu ja oma "tõelise elu" elamise kõrval.

Ma arvan, ongi parem, kui sellised naised selliste mõtetega oma peades ei sünnitagi ja valivadki endale selle asemel miski sotsiaalse elupika rabelemise. Kui neid õnnetuid lapsi - "tõelise ja täiega elamise tüütuid kõrvalsaadusi" - pole isegi nende emadele vaja, milleks ja kelle jaoks neid siis üldse ilmale tuua?

------

Miks seda kirjutan? Selleks, et korrata - probleemide lahendused ei alga meie rahakoti kasvavast paksusest, vaid meie peadest, meie südamest. Teisisõnu - meie väärtustasandilt - sellest, mida peetakse elus õigeks ja heaks - väärtuseks. Kui vääruseks peetakse sotsiaalset edu, karjääri, rikkust, lõbu, naudingut, "elamist täiega" jms., siis miski raha ei pane selliselt ennast mõtestanud naist selle asemel palju lapsi ilmale tooma. Ja lõplik sõna laste sündimise või mittesüdnimise asjades on just naise, mitte mehe öelda.

Jaanus - enne tegemist on ikka vaja ka mõelda. Põhiskeem peab olema selge, siis saab asuda ka detailide juurde. On ju - kõige parem inimese tüüp on tark ja aktiivne inimene? On. Kui nii, siis kõige hullem inimese tüüp on loll ja aktiivne tegelane. Aktiivsus on kena ja tore ja õige ja vahva ja tore ja seksikas ja... mida iganes - ei vaidle.

Aga.

Enne selliseks aktiivseks hakkamist on vaja mõelda, ja võimalikult üldisemalt - muidu ei klati keegi pärast seda jama ära, mida üks loll ja aktiivne on suutnud korda saata.

Kui selliseid on aga 100 000...!?

(See viimane küsilause oli nali).

Ma aga arvan, et meie kõlbelist madalseisu - lausa kriisi - pole vaja muuta meile reegliks, tavaks, normiks. Pole normaalne, et inimene peab end peitma hirmust saada karistus või mingi negatiivne tagasiside oma mõtete eest. On vaja vastupidist - et selline tagasiside inimest ei ähvardaks.

Seega, mõelda tuleks teises suunas kui Raivo Rebane seda pakub. Me ju ei kõnni mööda tänavat, aukudega kilekott peas, et oma isikut varjata? Noh, ärgem seda tehkem ega tahtkem ka siin - hirm on ebanormaalsus, mida pole vaja anonüümsuse propageerimise abil meisse kinnistada.

Viimasel ajal vaatab maailm teatava imetluse ja teatava kartusega Hiina poole, kes on tõusmas maailmas uueks majanduslikuks ja ka poliitiliseks liidriks. Et jalgratta leiutamine on mõttetu tegevus, siis vaadakem korraks Hiina poole - äkki leiame sealt midagi, mis meid edasi aitaks. Seepärast ka siin sellisest näivalt kaugest riigist nagu Hiina.

Maailm oleks juba hiinastunud, kui kommunistlik kord 20. sajandil poleks Hiinat kaugele tagasi paisanud oma mõttetute majanduslike eksperimentide ja oskamatusega. Hiina võinuks olla majanduslikult samal tasemel, mis Jaapan on täna... ainult et oma 10 korda võimsam Hiina kõrval suhteliselt tillukesest Jaapanist. See räägib Hiina potentsiaalist, mis on hakanud avanema.

Teiseks, Hiina on alati olnud tsentraalse juhtimisega riik, seda alates Hiina ühinemisest ühtseks riigiks. Neil puudub üldse igasugune demokraatia traditsioon. Et praegune valitsus Hiinas on kommunustlik, noh... see on asjadele rohkem nime andmise küsimus. Sisuliselt jätkab Hiina oma ühe valitseja poliitikat ja on demokraatia oma ühiskonna korraldusest ära jätnud. Nagu näha - see tsentraalse juhtimise tee toimib paremini kui toimivad lääne demokraatiad. Viimased tähendavad killustatust ja huvide konflikte riigi enese sees, mille peale läheb tohutu aineline ja intellektuaalne ressurss. Ammugi ei taga demokraatia parimate võimalike isikute leidmist rahva seast riiki juhtima.

Kolmandaks - Hiinas on alati olnud tavaks, et inimese sünnipärale, päritolule või seisusele ei pööratud tähelepanu. Hiinas on aastatuhandeid au sees olnud karjääri tegemise teine võimalust ja tee - õppimine. Igaüks võis Hiina ühiskonnas teha karjääri, kui ta oli edukas õppija. Hiinas on olnud läbi ajaloo riiklik eksamisüsteem, leidmaks kõige haritumaid ja võimekamaid inimesi riigi ametnikkonna täienduseks riiki juhtima ja valitsema.

Selline traditsioon - selekteerida juhid välja mitte valimiste teel, vaid nende võimekuse ja hariduse abil - on hea olnud ka tänapäeva Hiinale, mis on vabanemas idoloogilistest raamidest, mis 20-ndal sajandil pärssisid Hiina arengut. Tõsi on - iga ühiskond vajab ju oma etteotsa kõige võimekamaid, kõige haritumaid, kõige targemaid, kõige intelligentsemaid inimesi. Lääne demokraatia paraku pärsib selle võimekate teadliku selektsiooni ja valitsema satuvad tavalised keskpärasused, kelle ainsaks oskuseks on massiline propaganda ja konjunktuurlus.

Näib, Hiina oma aastatuhandete pikkuse traditsiooniga edutada läbi haridussüsteemi vastutavatele kohtadele just kõige võimekamaid ja targemaid - seda olenemata nende päritolust ja taustast - on palju efektiivsem arukate juhtide väljaselgitamisel kui Õhtumade demokraatlikud tavad ja kombed. Hiina meetod endale juhte leida tagab pädeva riigi juhtimise populismi ja konjunktuurluse asemel. Õhtumaadel sellist tava ei ole - meid juhivad need, kes on kõige ambitsioonikamad, aga kaugelt mitte kõige pädevamad.

Demokraatia riigi sees ja iga riigi ambitsioonikas suveräänsus rahvusvahelises elus on väga suur pidur kogu lääne ühiskonna arengule, sest lääneriigid siplevad igaüks oma lõpututes ja permanentsetes poliitilistes sisetülides ja -võitlustes, samas on nad üksteise suhtes väga vastandlike huvidega. Kõik see on kulukas, ebaefektiivne, pillav ja Õhtumaid endid laostav. Laostav nii majanduslikult kui kõlbeliselt.

Me oleme väga väike riik, väga väike rahvus. Olgem ausad - meis endis pole eriti sügavalt neid lääne riigivalitsemise traditsioone, mis meid möödunud aastasadadega otseselt seoks. See tähendab, et me oleme suhteliselt vabad muutuma... kui seda ise tahame ja nii otsustame, kui oleme piisavalt intelligentsed kohanemaks kaasaja üha kiiremini muutuva maailmaga.

Vaadates siit Hiina poole - ehk on nende tuhandeid aastaid kestnud arengust ja ühiskonna valitsemise korraldamisest ka meil midagi õppida? Esmaselt just seda, kuidas me endi seast üles leida need kõige võimekamad ja kõige arukamad, kes meid juhiksid? Sest võimekaid me endi etteotsa ju tahame ja demokraatia on üks viis neid rahva seast üles leida... Kuid kas ikka see kõige targem ja parem viis? Vaadates meie oma Eesti riiki lõhestavaid sisemisi vastuolusid, vaadates meie juhte - demokraatias on ikka päris palju seda taaka, mis võiks olemata olla... Kas mitte demokraatia miinused ei hakka vaikselt demokraatia plusse üles kaaluma?

Jajah, et demokraatia on kena ja tore ja ainuõige - seda õpetatakse meile juba koos esimeste tähtede ja numbritega... Aga kas demokraatia on ikka see kõige targem, kergem, efektiivsem, valutum tee tulevikku?

Kui ma sõidan rongi või bussiga Tallinnast Tartusse, siis tahan ma, et juhi istmel istuks just see kõige parem mees selleks tööks... ja mitte, et bussi- või rongitäis rahvast tungleb kõik nagu üks mees sellele ainsale kohale seal eesotsas... ja et pärast pikki sisevõitlusi võtab istet seal see, kes valimistel - nii nimetatakse meil seda pikka poriloopimist - lõpuks kõige enam hääli endale kokku kogus...

Hiina aastatuhandete pikkune käidud tee ja selle tulemus - tänane tõus maailmas, seda vaatamata maailma tabanud raskustele - pakub siin ja täna alernatiivi meie jaoks lausa ära pühastatud Õhtumaisele demokraatiale. Niisiis, kuna mõtlemisega siin tegeletakse - mõelgem ka teiste võimaluste peale leida endi seast endile targad ja võimekad juhid kui demokraatia seda pakub.

Sest eks me kõik ju tea - valimised on üks pikk ja suht inetu farss - sellest ka selle liikumise "Teeme ära" sünd - selles osalejad ilmselt ei looda enam eriti ei demokraatia ega demokraatlikult valitud juhtide peale.

Heikki Paltser - kui te vihkate religioone ja põlastate usklikke, siis on see siin küll täiesti vale koht neid oma negatiivseid stampe välja elada. Pealegi - head mõtted ei sünni mitte vihkamisest, vaid heast tahtest. Vihkavana olete kasutu heade mõtete teostamisel.

Mõte teile, Heikki Paltser - pole vaja hoolimatult suurt osa oma rahvast üle parda heita ja paariateks kuulutada. Ka usklikud inimesed soovivad head meie ühiskonnale - nad ju elavad samas ühiskonnas kus teie, Heikki Paltser. Neil on paljus samad mured, probleemid, valud... Kuid sageli vaatavad usklikud sügavamale kui lihtsalt pealispindne rikas elu ja raha magus sära. Või vähemasti vaatavad samadele probleemidele teise nurga alt. Tark oleks ka usklike arvamus ära kuulata ja sellega arvestada, ja jätta see pime lausvihkamine endast ära, eemale ja maha.

Teadmiseks - EV Põhiseadus ei keela usku ja ei pea usklikke madalama sordi inimesteks. Ja sedagi teadmiseks - südametunnistuse vabadus ei tähenda ateismi, Heikki Paltser. Vähem vihkamist igas meist - see oleks juba päris suur hea terve Eesti jaoks...

Muuseas, kui te oleksite koolis õppinud religioonilugu, siis vaevalt et te selliste suht räigete avaldustega siin esineksite. Teadmatus sünnitab hirmu, hirm omakorda egressiivsust. Te ju teate Goya joonistusi "Los Caprichos" - uinuv teadvus sünnitab koletisi:

http://randomknowledge.files.wordpress.com/2008/02/407px-goya_-_caprichos_43.jpg

Mulle näib, et iive ja majanduslik jõukus ei ole mitte võrdelises sõltuvuses, vaid pöördvõrdelises sõltuvuses. Maailma vaesetes piirkondades on iive suur, rikkad Õhtumaad - see "kuldne miljard", kuhu meiegi kuulume - aga elab üha süvenevas iibepuudulikkuses. Esmaselt just Euroopas.

Eestis on see probleem eriti tunda - rahvastiku vananemine, väga madal sündivus, suur noorte väljaränne, suur suremus, joomarlus ja sõltuvusained, AIDS... Loetelu meie negatiivsetest ilmingutest tuleks pikk - oleme kõikvõimalike negatiivsete näitajate poolest mitte vaid Euroopas, lausa maailmas väga kõrgel positsioonil.

Kokkuvõtvalt aga: meie siin Eestis seisame silmitsi probleemiga, kust võtta tööjõudu, kelle maksudest ülal pidada meie üha vananevat rahvast? Pensioniiga pole varsti enam kuhugi tõsta ja pensionär on ka suhteliselt kehv töötaja tegemaks ära sageli füüsilist pingutust ja vastupidavust nõudvat lihttööd.

Kas siin või mujal teemas juba ütlesin, et Euroopa peab vargsi plaani tuua Aafrikast Euroopasse ca 50 miljonit inimest, kes teeksid ära lihtsamad tööd ja kelle makstud maksudest saaks Euroopa vananev rahvastik oma pensionid kätte...

Võimalik, et ühe tööjõu allikana nähakse ka Venemaad - millega muidu seletada EL-i suurt heatahtlikkust Venemaa vastu - eriti EL rikkamate riikide poolt. Neil on tööjõuga probleemid kõige suuremad - kas mitte see pole sõbralikkuse põhjus? Gaas ja nafta pole mitte ainsad Venemaa ressursid - Venemaal on ka tohutult odavat tööjõudu. Muuseas, kristliku taustaga, ja mitte moslemid, kellega Euroopa on juba praegu veidi hädas.

Sama tööjõu probleemiga oleme ka meie silmitsi. Et praegu on kriis ja on palju töötuid - see on siiski ajutine nähtus ja pole vaja igavesele kriisile oma tulevikku rajada. Pikemas perspektiivis meilgi napib tööjõudu - st. napib maksumaksjaid, et need, kes ei tööta, saaksid ära elatud. Varem või hiljem peame ka meie mõtlema tööjõu impordile, kui tahame säilitada või isegi parandada oma ainelist elatustaset. Millised on selle suuna sotsiaalsed, kultuurilised ja eetilised tagajärjed, on raske ennustada.

Õhtumaad ei tee enam panust mingile imerohule, mis paneks noored naised kordi enam sünnitama. Raha pärsib sündivust, ja mitte ei soodusta seda - see on Euroopa praktika.

Kordan: rikkuse ja iibe suhe on ilmselt pöördvõrdeline. Mis tähendab, et tehes panust üha rikkamale elule lootuses, et siis hakkavad rikkusest lapsed sündima, on tegelikult iibepuudulikkuse süvendamine. Ja mitte probleemi lahendamine.

Minu jaoks on lahendused mujal - mitte meie ainelises rikkuses, vaid meie kõlbeliste väärtuste tasandil - meie endi inimeseks olemise aluste aluse tasandil. Kuid sellest oli eelpool, ja ma ei hakka end kordama.

Kokkuvõte ja väga praktiline mõte on, et meie kodu ja pere ei püsi mitte rahal ja rikkusel, vaid armastusel. Raha ja rikkus peres pole see alus, millel üks pere koos püsiks, kestaks, õnnelik oleks. Küll on selleks aluseks peres valitsev armastus.

Kui me tahame, et meie lapsed sünniksid, oleksid õnnelikud ja suureks kasvades oskaksid ka oma lapsi õnnelikeks teha, siis me peame mõtlema mitte selle peale, kuidas pered rikkad oleksid, vaid kuidas peres oleks rohkem armastust. Armastus võib ju mõnele tunduda väga "kõrge ja kauge mateeria", aga pole maailmas praktilisemat asja armastusest. See on lausa nii vajalik ja nii praktiline, et seda peaks otse õppima.

Jutt on niisiis esmaselt just noorte väärtuselisest kasvatamisest. Et mida pidada väärtuseks, mida aga mitte pidada. Kui meie hoone vundament on kiivas, pude ega püsi koos, siis me võime olla pilgeni täis head tahet ehitada endale pilvelõhkuja... meie ehitis aga variseb paratamatult.

Maailm ei püsi rahal, rikkusel, targal majandamisel ja kasumil. Maailm püsib üksteise armastamisel. Kui on raske, kui on valus, kui on mure, kui kõik on valesti... pole rahast kasu. Raha ei võta ära muret, valu, raskust, lootusetust. Küll on kasu, kui me siis oskame hoolida üksteisest, usaldame üksteist ja kui me oskame andeks anda üksteisele tehtud vead.

Ma arvan, kellel on kogemus pereelust, see mõistab seda hästi - mitte raha ei lahenda keerukaid inimsuhete probleeme ühes peres, vaid need probleemid lahendab armastus - hoolivus, usaldavus, kui vaja - andestus. Ja meie rahvas on nagu üks pere. Rikkus ja jõukus on head asjad... aga mitte meie kui rahva püsimise ja kestmise alus.

Eesti pere püsimine ja kestmine - meie rahva püsimine ja kestmine algab ja rajaneb meie väärtuselisel maailmal. Rikkus on kena ja kasuks, aga pole mõtet parandada hoone seinu ja katust, värvida üle tube ja osta uut mööblit, kui kogu meie eluhoone vundament on olematu ja maja tervikuna variseb. Alustaks sellest - aluste alusest?

Ja see on väga praktiline lähenemine probleemidele, millega meie rahvas silmitsi seisab. Sest kui on armastust, siis ka sünnivad lapsed. Vaadakem siiski tõele näkku - lapsed ei sünni perekonda pangaarve protsentidest. Ka ei püsi üks perekond pangaarvel koos.

Villu Mengel - teil on õigus, ma olen tõesti enese jaoks selgeks saanud, mis on see väärtuste väärtus, mis väärib otsimist, leidmist ja omaks võtmist. Selle väärtuse väärtuse leidmisel aga selgus üks tõsiasi - et kõik see, mida väärtusteks peame, pole mitte üksteisest lahus ja eraldi olevad... nagu seened metsa all - et mine ja nopi just see, mis sulle meeldib... Vastupidi - et väärtused on üksteisega teatavas suhestatuses, on omavahel orgaaniliselt seotud. Enamgi veel - et väärtused pole mitte lihtsalt seotud, vaid on on teatavas hierarhilises korrastatuses.

Toon analoogiaks siin püramiidi selle tipuga: on üks ja ainus väärtus - selle püramiidi tipp - millest tulenevad kõik ülejäänud alamalseisvad väärtused. Need väärtused on kõik omavahel seostatud, korrastatud ja sõltuvad ning kogu see struktuur ei püsi, kui sealt midagi ära võtta või sinna midagi oma suva kohaselt lisada.

Võite seda väärtuste hierarhilist pilti vaadelda püramiidina, mille tipust ülejäänud väärtused tulenevad, lähtuvad, alguse saavad. Parem oleks aga - kui teil on geomeetrilist mõtlemist - see püramiid mõttes oma tipu peale keerata. Saate sel kombel pildi, kus kõik väärtused rajanevad ja tulenevad ühest põhilisest alusväärtusest. Tegelikult vahet pole, mispidi see väärtuseline püramiid teie silme ees ja teie mõtteis on - see on lihtsalt piltlik kujund selgitamaks väärtuste seostatust ja hierarhilist suhestatust.

Niisiis, ma kasutangi tavaliselt sõna "väärtus" ainsuses, pidades selle all silmas seda väärtuselise hierarhia tippu (või ka aluste alust - seda fundamentaalset ühte allikat kogu sellele tagurpidi püramiidile, millel kogu see väärtuseline struktuur püsib - pole oluline).

Mida selle jutuga öelda tahtsin on see, et väärtused pole kunagi midagi põrandale laialipillatud kaelakee sarnast, kust on tolmu pudenenud lugematu hulk kauneid pärleid ja kalliskive, ja inimene läheb siis ja oma suva kohaselt nopib enda jaoks sealt põrandalt juhuslikult need pärlid, mis talle hetkel meeldivad. Nii ei saa me midagi arukat kokku.

Kui pärlikee jääb teile kaugeks analoogiaks, siis mõelge näiteks algseteks detailideks lahti võetud auto peale. Seda detaililasu saab vaid ühte moodi kokku panna nii, et see lõpuks ka auto oleks ja et sellega kuhugi ka sõita saaks. Pole nii, et valin ratta, rooli, käigukangi, peatoe ja uksenupu... ja arvan, et see ongi nüüd kokku auto ja ma saan sellega sõita.

Et väärtused on selliselt suhestatud ja ka hierarhiliselt seotud, siis pole eriliselt kasu sotsioloogilistest uuringutest - et küsime paljudelt, kellele mis väärtus meeldib, siis veidi arvutame ja saame mingi keskmise, ja et "see siis ongi see". Me saame kokku vaid palju segadust ja kaost.

Kui soovite väärtusi mõista, siis peaks esmaselt mõistma just seda väärtuste seotust. Seda mõistnuna oleks esimene samm loobumine sellisest "sotsioloogilisest uurimusest", loobumine otsimast seda väärtuste "statistilist keskmist". Selle "statistlise keskmise" abil võite metsast ehk leida üles parimad seenekohad, aga te ei pane nii mingit seostatud ja mõtestatud väärtuselist pilti enda ega kellegi jaoks kokku, millest nähtuks ka tervik.

Te ei saa oma statistikaga mosaiigikildudest terviklikku, mõtestatud pilti. Küll saate palju pisikest eraldiseisvaid killuhunnikuid, mis aga ei anna teile kokku seda, mida otsite, loodate ja leida igatsete, mida tegelikult vajate - väärtuselist mõtestatud tervikut, milles iga asi on oma õigel kohal ja suhestatud kõige ülejäänuga ja mille kohaselt saab ja inimeste maailmas toime ja elada.

Miks seda kirjutan? Selleks, et ära hoida paljut kasutut otsimist, ekslemist, vaeva, ja kõige selle tagatipuks pettumust, sest "asi ise" jääb leidmata ja see, mis on suvaliselt kokku pandud, et tööta meie elus.

Füüsiline maailm on teatavate reeglite järgi korrastatud. Aineline maailm pole lasu suvalisi sõltumatuid ilminguid. Kui olete veidi kooliski tutvunud teadustega, siis on see teile teada. Ka inimese meel-teadvus töötab edukalt vaid siis kui see järgib oma arutlustes teatavat loogikat, kui mõisted moodustavad oma loogilise terviku. Olete ehk lugenud mõne filosoofi töid - need pole lasu seoseta lauseid ja mõtteid, vaid iga filosoofiale pretendeeriv käsitlus lausa peab omama seesmist loogilisust. Sama korrsatatus, mis on füüsilises maailmas, sama korrastatus, mis on meie meeles-teadvuses, sama korrastatus on ka nende tagaotsitud väärtuste maailmas - need on seostatud ja moodustavad ühtse hierarhilise terviku.

Pole vaja korjata kilde, vaid on vaja taibata selle väärtuselise tasandi seostatuse põhimõtteid.

Umbes nagu... pole vaja õppida mehhaaniliselt endale pähe kõikide arvude kõikvõimalikke korrutiste õigeid vastuseid. On aga vaja taibata, mis see korrutamine üldse on ja kuidas käib - korrutamine on vaja selgeks endale teha ja saada, just seda on vaja osata.

Siis juhtub pisike ime - me oleme äkki vabad enda peas tohutu infolasu kandmisest (piltlikult: kõikvõimalike arvude kõikvõimalike korrutiste mehhaanilisest meeles pidamisest). Kui korrutamine on selge, siis võime selle lasu endast maha panna ja unustada - igas oma elu olukorras oskame saada lihtviisil õige vastuse, sest me oleme aru saanud olulisest.

NB! - korrutustabeli suhted ja saadud vastused pole seejuures inimeste suva - selles kõiges on oma objektiivne loogika, mis tuleb lihtsalt selgeks saada, et kogu see kaootline numbrite lasu muutuks mõtestatuks ja oleks meile elus kasuks.

Selline väike metodoloogiline abi minu poolt teile. Piltlike näidetega, et oleks lihtsam. Sest sõelaga vett kanda pole nagu mõtet ja te raiskate palju aega ja energiat, kui väärtuselise maailma avamisel ja selgitamisel oma sotsioloogiat harrastate ja tõsiselt võtate.

Jääb vaid lisada, et eeltoodud vastused taotlevad minu isiklikest väärtushinnangutest lähtuvaid järeldusi ja ettepanekuid ja ei midagi muud.

Jaanus - teaduslikkusega pole ateismil midagi ühist. Tavaliselt vaid seda, et ateism püüab teaduse abil tõestada Jumala olematust. Kuid ateistid võiksid sellest aru saada, et teadus pole kohane vahend Jumala olematuse tõestamiseks - teadus nimelt ei tegele Jumalaga, vaid ainult ja üksnes materiaalse maailmaga. Kõik, mis väljaspool otsest ainelist olemist - nelja interaktsiooni ja nende toimevalda - ei ole teaduse uurimisvaldkond. Pole ühtegi teadussuunda, ühtegi teadusasutust ega ühtegi teadlast, kes uuriks Jumalat.

Ateistid püüavad esitada nn. teaduslikku maailmavaadet, kuid ka see teaduslik maailmavaade on tavaline teaduse tutvustamine, maailmavatena aga fiktsiooon, kuna teadusele ei ole võimalik terviklikku maailmavaadet rajada - teadus ja selle uurimisvaldkond jääb kitsaks, et sellest ära elada, sellele oma elu rajada. Mida hakata perekonnas peale valemiga E = mc2? Kuidas sellest tõest lähtuvalt oma inimsuhteid perekonnas luua, hoida, arendada? Ausalt, mina ei tea. Ja ateistid ka ei tea.

Hüva selle ateismiga. See on tavaline materialistlik filosoofia, ja selle nö. vaimset eitav pool - kui materialistlik filosoofia tegeleb - piltlikult - mateeria jaatamisega, siis ateism piirdub üksnes vaimse eitamisega.

Alati on see häda, et kui saabub mingi materialist ja hakkab mulle tõsimeeli seletama teadustõdesid, siis kulub mul õige pikk aeg talle seletamiseks, et mulle ei ole vaja teadustõdesid seletada - pole ühtegi loodusseadust või teadust, mida ma eitaks. Paraku see tõestab, et ateistid pole isegi endile selgeks teinud, milliste arusaamade vastu nad üldse protesteerivad... Nad arvavad siiralt, et nagu nemad eitavad Jumalat, nii eitavad usklikud materiat... (!?)

Las see ateism jääda. Millisele väärtuselisele mandumisele see viib, eks seda oli näha ja kogeda 50 aasta kestel. On näha ka kaasaja edu- ja egokeskses maailmas, kus peale raha, võimu, edevuse ja naudingu muud väärtusena ei tunnistata.

Me peame peame taas alustama praktiliselt nullist oma väärtuselise maailma ülesehitamist. Ateism on mitte meile selles abiks, vaid pigem on meile veskikivi kaelas ja tinapomm jalus.

Jaanus - ateism ei ole religioon. Et on religioon - see on vaid käibefraas, sõnakõll, lendlause - aga ilma sisuta. See on sama sisutu ja iseenesega vastuolus mõte, kui et varastamine ja petmine on aususe alamliigid või et kuritegevus on seaduslikkuse ja seaduskuulekuse alamosa.

Ateist ei usu religioosses mõttes midagi, veel vähem kedagi. Ateism on lihtsalt aru konstruktsioon - inimese arvamus, hüpotees, oletus intellekti tasandil. Ja ei midagi enamat.

Ma ei arva, et füüsika kursuse raames oleks vaja läbida mingi alamkursus füüsika eitamise ja eitajate teemal. See aeg on targem pühendada füüsika õppimisele. Sama selle ateismi õppimise kohta - see on ajaraiskamine.

Villu Mengel - teada ja aru saamaks, mis on väärtus ja mis pole väärtus, ei piisa mingi sotsioloogilise uuringu läbiviimisest, küsitluslehtede laialijagamisest. Mis on väärtus, seda tuleb lihtsalt teada. Ja mitte lihtsalt teada, vaid tuleb olla selle väärtuse kandja, olla see väärtus. Sa ei saa midagi teada, kui küsitled inimesi, täidad ankeete, tabeleid, nende lahtreid ja grafaasid ja lõpuks siis saada miski "õige keskmise".

Sander Grinini mõtted iseloomustavad tõsiasja, et kui meil on kasutada üha enam informatsiooni, üha enam sõnalist kultuuri, siis teatud tasandil hakkab seesama informatsioon, mis oli alguses meile kasuks, meid üha enam ahistama. See muutub meie jaoks lausa laviiniks, mille ees me oleme võimetud. Internet oma miljardite lehekülgede ja kontrollimatu tõeväärtusega infolasuga on selle heaks näiteks, mis juhtub...

On siiski üks võimalus, kuidas sellise kasvava infolasuga toime saada. Ja selleks on inimese piisav isiklik väärtuseline arengutase. Mis tähendab, et inimene omab iseendas selgeid kriteeriume, mis lubavad tal eristada selle, mis on talle õige ja hea (mis on väärtus), sellest, mis on väär ja kahjuks (pseudo).

Tuttav ja väga vana võrdpilt paljudele - inimene on võimeline porist pärlid välja selekteerima, siga selleks võimeline ei ole. Inimene teeb vahet väärtuse ja pori vahel, sea jaoks on kõik üks ja sama pori.

Kultuur on kõige üldisemalt inimese enese väärtuselise tasandi väljendamine mingis intellektuaales või ainelises üldiselt aktsepteeritud vormis - väline kultuur on tagajärg ja väljendus sellest, mis inimene ise seesmiselt, väärtuseliselt on.

Otseselt kehtib see nn. kaunite kunstide kohta. Meid võib võluda oskus - pildi filigraanne teostus, meid võib võluda lõuendi suurus... aga tegelikult loeb see, mida see kõik meile ütleb ja mis väärtuselise jälje meisse jätab. Seläbi võib üksainus luulerida muuta inimest enam kui aastaid kestev püüdlik "kultuurisündmuste külastamine"... Meie kultuur algab just meie eneste väärtuselisest tasandist. Kultuur on alati väärtuselisest tasandist, väärtustest alanud - on väljendanud seda, kui kõrgele on inimmõte küündinud.

Seeläbi - lahenduseks ja võtmeks, kuidas orienteeruda üha kasvavas informatsioonihulgas, meie üha kasvavas kultuurikihis - mida sealt üldse võtta ja mida jätta - on meie eneste väärtuseline arengutase, meie kõlbelisuse tase, meie oskus vahet teha väärtusel ja pseudol. See lubab teha valikuid - mis on meile õige ja hea, mis aga meile väär ja kahjuks. Et kultuuri eristada pseudost, selleks peame iseendis kandma selget arusaama väärtustest.

Kui aga tahame olla enamat kui vaid kultuuri vastuvõtjad - kui tahame olla ise kultuuri loojad ja olemasoleva kultuuri jätkajad ja rikastajad - seda enam peame omama selgust inimolemise väärtuselisest tasandist. Sest inimesi võib ju ajuti ära petta neile kulla pähe kassikulda pakkudes... kuid see pettus ei saa kesta kaua.

Millest aga alustada? Ma ei hakka end siin kordama - lihtsalt vaadake mu mujal kirjutatut ja te leiate mu vastavad mõtted teiste teemade alt siitsamast foorumist. Mu kirjutatu siin foorumis moodustab teatava terviku, kuigi mõtted on mitmes teemas laiali.

Vaadata võiks teemasse "Haridus ja elukestev õpe", kus all on teema "Religiooniloo õpetamine kooli".

H.Paltser: "Ka heast tahtest sündinud mõte võib olla äbarik kui see sünnib ümbritsevaid realiteete tähelepanemata ja kitsalt isiklikku kasu silmas pidades."

Tunnistan, ega ma ei saanudki aru, mis võiks olla see minu "kitsas isiklik kasu", kui pooldan religiooniloo õpetamist koolides üldhariduse raames. Või kellegi teise "isiklik kitsas kasu"...? Ainus, kes sellest õpetusest kasu saavad, oleks noored, kes sel kombel saaks neile eluks vajalikke teadmisi inimkonna vaimsete otsingute ja leidmiste teest. Ja sel teel leitust.

H.Paltser - ilmselt erinevalt teist olen mina õppinud religioone tundma ka sel äraspidisel meetodil, mida te siin soovitate - sellise kunagise nõukogude haridussüsteemi juurde kuuluva kohustusliku õppeaine nagu teaduslik ateism läbi. Võin teile kinnitada, et minu ümbruskonnas tekitas see õppeaine mitmetel soovi tutvuda asja originaaliga, nende päris õpetustega, ja mitte selle groteskse eitusega selle nn. "teadusliku" ateismi vormis. Nõukogude korrale oli üldse iseloomulik õpetada mõningaid inimkonna kultuurilukku puutuvaid aineid läbi eituse. Näiteks riikluse ja poliitiliste süsteemide ajalugu, õiguse ja teoreetilise sotsiaalse mõtte arengu lugu või sellist süütut, aga üldharidusse kuuluvat distsipliini nagu filosoofia ajalugu. Isegi psühholoogiat oskas nõukogude võim õpetada läbi maailma psühholoogia uurimissuundade eitamise! Geneetikat peeti imperialismi salalikuks leiutiseks jne. Terve ajaloo ümberkirjutamist kommunistlikus võtmes ma ei hakka teile meenutamagi.

Huvitav, et te soovitate sama teha siin ja praegu Eesti hariduse raames - hakata midagi õpetama läbi õpetatava eituse...!? Ma loodan, te üritasite lihtsalt olla vaimukas sellist äraspidisust välja pakkudes...

Teine häda selle religiooniloo õpetamisega "ateismi võtmes" on, et neid nn. "ateistliku religiooniloo" õpetajaid oleks ilmselt võimatu leida. Sest kes läheks ja õpiks midagi tundma ilma huvita õppeaine vastu, õppeainet lausa põlates!?

Kui selline leiduks, oleks tulemus sama naljakas ja kurb, kui me lubaksime muusikat õpetama isiku, kes muusikat ei tunne, ajalugu õpetama isiku, kel üldse puudub ülevaade ajaloost, eesti keelt õpetama isiku, kes ise kirjutab vigadega, või matemaatikat õpetama sellise, kel raskusi korrutamisega - ja kes kõik lisaks põlgavad oma õpetatavat ainet.

Kohustusliku materialismi periood Eestis on meile jätnud palju negatiivseid pärandeid. Siiski - ainelise elu tasandil - majanduses - oleme suhteliselt kiiresti osanud sellest pärandist loobuda ja taibanud, et kui majandust määrab ideoloogia ja poliitika, siis majandus lihtsalt ei tööta.

Ideede tasandil oleme vähem kiired ja edukad olnud, kuid siiski - veidi oleme ületanud tollase poliitilise süsteemi kitsaid raame ja õppinud mõtlema väljaspool ideoloogiat. Ometi, sotsiaalse ideestiku keskmeks on meil ikka veel tavaline stiihilisel materialismil rajanev marksism - oleme seni veendunud, et just majandus on see, mis üheselt määrab ära inimese teadvuse ja ideed, ja veel enamgi - inimese ja ühiskonna väärtused, elu väärtuselise tasandi.

Kõige raskema taaga, mida me ise kõige vähem enda juures märkame ja mida ei osata kuidagi endast maha panna, on see kohustusliku materialismi periood jätnud meisse aga meie väärtustasandil. Jajah, me ei pea enam väärtuseks seda, mida materialismi periood 50 aasta kestel kogu rahvale lausa kohustuseks tegi...

Kuid see tühi koht meie väärtuselisel tasandil ongi tühjaks kohaks jäänudki. Nii peetakse vääruseks mida iganes, mida vaid kusagilt lehesabast vaid üles osatakse korjata... aga mitte seda, mida inimkond on aastatuhandeid väärtuseks pidanud, mida on otsinud, mida on ka leidnud.

Et seda tühjust meie väärtuselisel tasandil ületada, selleks tuleb lihtsalt tagasi pöörduda religioonide tutvustamise juurde ja otseselt õpetada noortele seda, mida inimkond on enne neid mõistnud, omaks võtnud, elus järginud. Sest just religioonid läbi ajastute on õpetanud, hoidnud ja arendanud inimolemise väärtuselist mõtestamist - on esitanud rahvastele ja kultuuridele kõrgeimat ideaali.

Sellest pärandist osa saamine ja selle omaks võtmide on paratamatus, kui tahame rahva ja riigina kesta ja püsida. Sest rahvas või riik, kes on silmist kaotanud väärtuselise tasandi ja asendanud väärtused pseudoga, on nagu pankur, kes üritab oma panka rajada kassikullale oma seifides. Loomulikult selline pank ei püsi. Samamoodi ei püsi riik ja rahvas, kui tal pole tagatiseks oma püsimisele tõelist väärtuselist alust iseendas. Ja kui ta seda ei õpeta ega pärandata järgmisele põlvkonnale.

Abielu ja perekond on see sotsiaalne kooslus, kus me saame kõige enam ja vahetumalt õppida seda kõrget kunsti - elada oma kaasinimestega koos kõlbelises maailmas, kõlbelisel tasandil. Sest abielus ja perekonnas reguleerivad suhteid peamiselt kõlbelised normid, mille aluseks on armastus, ja mitte arvestus. Kui perekonnasiseseid suhteid hakatakse reguleerima õigusnormide abil - kui neisse suhetesse sekkub juba riik - siis on perekonnas midagi väga valesti ja katki.

Teatavas mõttes on abielu selle sotsiaalse utoopia mudel ja eeskuju, mille poole inimkond on alati püüelnud. Idas oli taoistide sotsiaalne ideaal riik, mis on nagu perekond. Sama alusmõtte leiame kofutsianistlikust ühiskonnakäsitlusest.

Läänes on seda ideed kandnud Jeesus, kes selgitas paljusid taevariigi suhteid just läbi suhete perekonnas, sest need suhted on lähimad ideaalsetele suhetele, kuna rajanevad inimese kõlbelistel arusaamadel. Isa ja poeg (kasajas oleks ehk õigem: vanem ja laps), vend ja vend (miks mitte õde ja vend) - need suhted seadis Jeesus sotsiaalsete suhete eeskujuks.

Kui kaasajas abielu institutsioon laguneb, siis on see üks suurimaid kaotusi, mida lääne ühiskond läbi elab. Ideaal ja eeskuju oma elaval kujul kaob tasapisi noorte teadvusest ja abielu asendavad üha enam juriidilised suhted ning seda käsitletakse pigem ajutise projekti kui elupika armastussuhtena - kohustuse ja vastutusena poolte vahel ja oma laste ees.

Kõige laastavam on abielu institutsioonile valesti mõistetud arusaam isiklikust vabadusest - et vabadusega ei kaasne ei kohustusi ega vastutust.

See egoistlik pseudovabadus, mis on kaasaja lääne arusaamades seatud armastuse kui altruistliku ja kohustustest ning vastutusest kantud ideaali asemele, purustab senise abielu, suutmata midagi võrdväärset vastu pakkuda. Lapsed küll sünnivad (kahjuks üha vähem), aga neil pole aimu, mis on terviklik, harmooniline perekond ja millised on sealsed kõlbelise taseme suhted inimeste vahel, ka põlvkondade vahel. Nii ei oska lapsed suureks saades ka ise abielus elada, luua ja hoida oma perekonda.

Eeskuju puudumine ning sellest tulenev oskamatus ise elada abielus, elada kõlbelistes peresuhetes on nagu lumepall, mis põlvkondade vahetudes kasvab aina suuremaks ja toob maailma üha enam oskamatust, õnnetust ja valu juurde.

Tulemus on, et naised, tundes end ebakindlalt, lihtsalt ei sünnita. Kui soovite, siis see on nende enesekaitse lausa bioloogilisel tasandil - reaktsioon halbadele sotsiaalsetele tingimustele.

Sotsiaalsed tingimused on aga riigi - meie eneste kujundada. Kui me oma aluseid ise ei loo, ei hoia ega kaitse, siis mida imestada, kui meie hulk siin tillukeses kohas nimega Eesti aina kahaneb.

Siiski, mõnda jäi veel ütlemata. Selle kohta näiteks, kas on vaja abielu tugevdada... või ei ole vaja.

Üha enam inimesi eelistab Eestis abielule vaba kooselu. Kui jätta lapsed kõrvale, siis vabas kooselus elavad koos kaks inimest ja see kooselu on nende kahe eraasi. Abielus on aga osapooli kolm - mees, naine ja riik. Riigi ülesanne abielus on vaidluste tekkimisel vaidlused lahendada ja tagada pooltele nende õigused ning kohustuste täitmine. Abielu väärtustatakse seega sedavõrd, kuivõrd riik on selles endale rolli võtnud ja oma rolli ka täidab.

Paraku, Eesti riigi poolt abielu väärtustamine ja ka abielus olevate isikute õiguste ja kohustuste garanteerimine jätab väga palju soovida. Riik ei ole loonud seaduslikus abielus olevatele inimestele selgeid eeliseid võrreldes vabalt koos elavate paaridega, ka on riik lausa mannetu tagamaks poolte nende õigusi. Eestis on näiteks kümneid tuhandeid mehi, kes ei toeta oma lapsi kuidagi pärast paari lahkuminemist ja keda kohtutäiturid taga otsivad. Neist mestest rääkimata, kelle naised pole asjale ametlikku käiku andnud.

Riigi selline "poliitika" maksab kätte eeskätt naistele - lapsed jäävad tavaliselt naise juurde. Samal ajal kui mees tunneb end vabana pole naisel selliseks vabaduseks enam lootustki - ta on oma lastega seotud vähemalt ajani, mil lapsed on täiskasvanud ja alustavad oma iseseisvat elu. Ning väga sageli peab naine kandma üksi kõik lastega seotud kulud ja mured.

Kui meil abielu laguneb, siis esmane süü on selles just riigil, kes ei väärtusta abielu mingil moel - ei loo abieluinimestele eeliseid, mis paneksid neid eelistama abielu vabale kooselule, ega suuda ka tagada, et nõrgem pool abielus - ja see on tavaliselt lastega jääv naine - võiks end tunda kindlana ka siis, kui abielu puruneb, aga teine pool ei taha täita oma kohustusi laste kasvatamisel ja ülalpidamisel.

Oleks esmaselt just naiste asi siin avaldada oma protesti, sest just naised on kannatajad riigi sellise poliitika (loe: poliitika puudumise) läbi.

Kui tegemist on poolte vaba kooseluga ja sellest on sündinud ka lapsed, siis tavaliselt on see naine, kes on lastega kodune ja loobub oma töökohast. Sellisele perele jääb laste sünni korral leiba teenima vaid mees. Naise tähelepanu ja aktiivsus on paratamatult suunatud kodule ja perele. Lahkumineku korral on naine väga raskes olukorras - ta peab laste kõrvalt tööl käima ja sageli üksi enda ja lapsed ära toitma. Ka pole sellisele naisele garanteeritud, et ta saab mingi osa mehe tegevusest laekuvatest tuludest. Vara on elukaaslastel lahus ja kui mees läheb, siis läheb ta koos kogu oma varaga, kuigi naine oli see, paljus tänu kellele mees sai oma tegevust jätkata.

Sellisest vabast, aga lagunenud kooselust ei saa naine reeglina midagi peale laste, kibestumuse, vastutuse, kulude ja mure.

Kui riik ei hakka abielu väärtustama mõlemas mõttes - nii abileupaaridele eeliste loomise kui ka poolte täieliku vastutuse tagamise mõttes - siis abilelu kui institutsioon laguneb. See kajastub otseselt eesti rahva sündimuses - üha vähem on naisi, kes sellises ebakindluses riskivad sünnitada kaks, kolm või enam last. Piirdutakse ühe lapsega, sest lahkumineku korral jaksab naine seda ühte last ehk kuidagi toita, katta ja harida. Kahega on see raske, kolmega aga pea võimatu. Ka puudub sellisel paljulapselisel üksikul naisel tavaliselt võimalus uuesti alustada. Võimalus oma elu nullist alustada on praeguse asjade riikliku korraldamatuse tingimustes aga täielikult tagatud meestele.

Ilus tseremoonia, valge kleit, must ülikond, külalised, lilled, õnnitlused, pidu jms. - see on kõik asja väline pool ega ole veel abielu. Abielu ja selle püsimine meie ühiskonnas algab poolte võrdsetest õigustest ja - NB! - poolte võrdsetest kohustustest ning vastutusest. See pole naistele nende meestega võrdsete õiguste tagamise küsimus - see on enamat - see on eesti rahva ellujäämise küsimus.

Kui riik on abielu väärtustamisel ja tagamisel mannetu nagu seni, siis naised lihtsalt lapsi ei sünnita. Või abielluvad meestega väljasoolt Eestit ja kolivad ära riiki, kus naise ja laste tulevik on igas mõttes riigi poolt paremini tagatud.

Nii me välja suremegi.