Teated postitas kasutaja: MARILY HENDRIKSON

Kuidas muuta olukorda, kus juba keskealised inimesed kannavad ennast maha, arvavad ennast ühiskonnast nö välja? St valdavaks saab suhtumine, oh mis minust sõltub? Siinjuures ei pea ma ennekõike silmas neid, kes halavad ja virisevad, vaid neid kes ei tunne elust poolelgi rinnal rõõmu.
Olen seisukohal, et eestlaste enese maha kandmise lembusest annab märku ülikõrge pikaajaliste töötute arv, röögatu igapäevaste alkoholilembeste inimeste armee, vähene koostegutsemine liitudes, sõpruskonnaga (mõtle oma 50aastaste tuttavate meesterahvaste peale) ning muu hulgas ka eestlaste madal leiutiste pantendeerimine (aastas ca 4 kui meie põhjanaabritel küündib arv paarisaja juurde). Igaüks saab aru, et iseenda maha kandmine on kindla allakäigu algus igas eluvaldkonnas, kuid sageli ei suudeta seda suhtumist omal jõul muuta.

Tundub, et nende tagajärgede üheks ühiseks eelduseks on oma mina pikaajaline süsteemne eiramine, mis ei võimalda kastist enam välja astuda. Kuidas soodustada nende inimeste rõõmu elamisest? Kas ja mida saavad teised (meie) ära teha?

On teada tõde, et kõige enam tegelevad enda järjepideva arendamisega Eestis kõrgharidusega inimesed. Samuti on teada, et kõige otsesemad võimalused oma elujärje parendamiseks on seotud parema hariduse omandamisega. Viimane on aga reeglina tasuline ja madala haridusega inimesel tavaliselt ei jagugi finantsressursse haridusse panustamiseks, mis omakorda toidab "Ma ei saa oma olukorda parandada" suhtumist. Siia lisandub veel meie inimestes juurdunud : "Mis nüüd mina" ellusuhtumine. [b]Madalast haridustasemest, enda teatud alahindamisest ja võimaluste vähesusest kokku kujuneb plahvatusohtlik kombinatsioon Eesti ühiskonna potentsiaalse arengu suurimast riskist sest nende inimeste potentsiaal võibki jääda avastamata ja kasutamata kui sellele ühiselt lahendusi ei otsita. Veel hullem, kuna tegemist on väga suure inimeste arvuga ning on fakt, et pensioniiga vaid tõuseb, siis antud potentsiaali välja arendamatus viib otseteed vaid sotsiaalsete toetuste kulutuste suurenemiseni, kiskudes alla ka kõigi teiste eluolu. [/b] Eks igaüks peab ennekõike ise ennast aitama aga kuna süsteemis tundub siiski olevat ilmseid vigu, mis pikemas perspektiivis kahjustavad meid kõiki, siis tasub siin koos lahendusi otsida ja leida.

Toon siia juurde ühe näite, kuidas TV uudistes positsioneeris ennast tööturul vaid vene keeles kõnelda oskav ca 45 aastane naisterahvas. See naisterahvas otsis tööd aga ütles, et valida eriti ei ole kuna eesti keelt ta ei räägi ja see paneb teda töö otsimisel kohe kõige madalamale positsioonile. Kuigi tädike oli igati sümpaatne oli seda kole vaadata ja see on mu mõtetes püsinud juba nädalapäevad. See on tõesti nii, et keeleoskus on võti aga kui inimesel ei ole raha ja enesekindlust siis kuidas keeleõppega peale hakata. Inimesi ei saa ju lihtsalt tänaval tüüdata või poes nendega lobiseda.

Teine näide. Tundsin huvi, et kas ühes alevikus on ka juba "Meie Eesti" mõttetalgute pidamise plaan. Vastus oli minu jaoks üllatav, et mis me selle lobisemisega ikka saavutame parem plaanime üheskoos koristama minna. Ka see on hea, kuid samas on selge näide inimeste eneseusu vähesusest.

Mõlemad näited on seotud inimeste tundega, et nad ei suuda enda või siis oma kogukonna olukorda muuta ja mõjutada. Pean seda ka elukestva õppimise valdkonda kuuluvaks sest õppimine ongu ju muutumine ja areng.

Kas leidub minuga sel teemal kaasarääkijaid?