Teated postitas kasutaja: KINGO, HARRI

Raivo Rebane - Ega ma ei kahtlegi, et arvutid ja tehnoloogiad omandavad tulevkus märksa suurema osakaalu meie elus kui täna. Võibolla juba 20 aasta pärast on meie maailm totaalselt teistsugune kui see on täna. Lihtsalt vaatan ajas 20 aastat tagasi ja tunnistan - ma poleks siis osanud unistadagi tehnoloogia tänasest päevast. Samamoodi ei oska ma siin ja täna arvata, millised on arengud 20 aasta pärast.

Siiski arvan, et me ei saa siin Eestis kuidagi ajast ette rutata ja maailma edestada. Me võime olla tehnoloogia kasutamisel esirinnas... aga mitte eespool teisi. Me pole juhtriik maailmas arvutitehnoloogiate vallas. Samas on meil ennast kergem "arvutiseerida" - me oleme väike riik ja see teeb meile asjad lihtsamaks kui see on suurtes riikides. Kuid ikka - me pole arvutiasjanduses juhtriik maailmas.

Teine asi on aga see, et ühiskond koosneb mitte tehnoloogiatest, vaid inimsuhetest. Tehnoloogia saab meie suhteid kiirendada, hõlpsamaks muuta jne - nagu mobiilside teeb kontakti saamise teise inimesega lihtsamaks kui et talle posti teel paberilehel kirja saatmine. Ometi - olgu tehnoloogia kuitahes tõhus - selle sisuks jääb suhe inimeste vahel. Ja inimsuhteid ei saa automatiseerida. Sidevahendite ja tehnoloogiate tohutu areng 20. sajandil pole maailmas riiklust mitte vähendanud, vaid pigem kasvatanud, suurendanud. Tehnoloogiad ja sidevahendid - alates tavalisest telegraafist selle paberlindiga kuni satellitsideni välja - seovad meid ühiskonna ja riigiga üha enam, ja mitte üha vähem. See inimese üha enam seostatus ühiskonnaga sidevahendite ja arvutide läbi on kestnud viimased 100 aastat ja pole märki, et see protsess võiks pidurduda ning inimese sõltumatus ühiskonnast kuidagi suureneda.

Kui teete vormiliste tehnoloogiliste võimaluste ja sisuliste inimsuhete vahel vahet, siis on kõik teie mõtetega minu meelest OK.

Oskate tuua näidet, kus ja millal ning millise tulemusega maailma ajaloos on selline automaatne riik olnud, toiminud? Ja samuti - seletage, kui kaugele teie meelest on võimalik sellise riigi automatiseerimisega minna - näete sellel ka mingeid piire? On teie meelest olemas valdkondi, mida ei saa automatiseerida?

Ma soovitan teil enne kogu riigi ära ja olematuks automatiseerimist automatiseerida ära oma perekond. Kui sellega toime saate, siis laiendage oma tegevuspiire - edasi trepikoda, tänav, kvartal, rajoon, linn... Siis vaatame.

Mulle, atomaatikas võhikule, näib, et esmane ühik, mille peaksite ära automatiseerima, on inimene. Sest kogu ühiskond inimestest koosneb ja kuni inimesed pole automaatideks muudetud, juhtub igasugu ettenägematuid asju...

Taas sama mõte - alustage endast.

Sorry - ma ei oska teid aidata, Heikki. Ja ma pole vist päris see, kellele teil tasuks tulla oma muresid kurtma. Liituge mõne mõttekojaga ja jagage nendega seal oma valusaid probleme - oleks teist targem kui siin virtuaalselt minu hõlma oma pisaraid valada.

Tagasi aga valijate juurest valitsejate pädevuse probleemi juurde.

Selline lihtne mõte: kui isegi tavalise plekist auto juhtimiseks on vaja õppida ja õppida ja sooritada edukalt nii teooria kui praktika eksamid - no kas terve riigi juhtimiseks pole siis kõike sedasama - ja veel märksa enam - vaja?

Iga ühiskond vajab paratamatult oma juhtimises ja korralduses pädevust. Vahetu demokraatia oma algsel kujul on midagi, mis sellise pädevuse välistab. Nii ei näegi me oma riigi igapäevases juhtimises ja korraldamises mingit demokraatiat. Kõik riiklikud struktuurid töötavad enam-vähem ainujuhtimise hierarhilisel printsiibil. Sama erasektori kohta.

Nn. demokraatia on taandunud kaasajal kodanikkonna ühekordseks aktiks valimisperioodi lõppemisel. Ning tegemist pole otsese vahetu demokraatiaga, vaid alati esindusdemokraatiaga, mis välistab väga paljude võimaluse saada otsustajaks elu korraldamisel.

Ja see on õige - mass ei ole võimeline otsustama, mida ja kuidas saavutada. Pole mõeldav, et päev ametkonnas või tootmisüksuses algab mingi demokraatliku üldkoosolekuga, kus kogu ametkonna või vabrikuga hääletatakse, mida täna teha ja kuidas teha.

Kui me endi ümber vaatame, siis ei kohta me seda demokraatiat kusagil. See eksisteerib kaasajas vaid kui vabadus ja võimalus välja öelda oma arvamus - demokraatia eksisteerib vaid ideede vaba võistlevuse tasandil - kui sõnavabadus. Ja see sõnavabadus on vajalik, et leida parim lahendus kerkivatele probleemidele. Kuid isegi siin pole kõik arvamused võrdväärsed - taas on kriteeriumiks seesama pädevus.

Kaasaja demokraatia taandubki võistlevusele ideede tasandil - parimate idee ja ideede kandjate leidmise mehhaanikale. Kui asi jõuab aga nende ideede elluviimiseni, siis sellest hetkest ka igasugune demokraatia lõppeb.

Demokraatia on kaasajas - aga tegelikult on alati nii olnud - võimalus välja öelda oma mõte, oma idee. Kuid... see pole tegelikult demokraatia - see on tavaline sõnavabadus. Pole vaja demokraatiat ja sõnavabadust alatasa segamini ajada.

Pädevus on alati olnud ja ka jääb selleks märksõnaks, mida me tegelikult vajame ja tahame. Me ei peaks muretsema niisiis mitte sedavõrd vormilise demokraatia, kui sisulise poole - ideede, otsuste ja teostuse pädevuse pärast.

Esmaselt isikute pärast, kes seda pädevust kannavad.

P.S.

Kui soovite tõesti absoluutselt demokraatlikke valimisi, siis laske arvutil telefoniraamatus välja valida 101 või ka 1001 juhuslikku telefoninumbrit, ja nende omanikud ongi keskmine läbilõige rahvast. Nemad siis otsustavad ja juhivad. Kuni järgmise korrani... kui seda siis enam üldse tuleb. Kena ju, sest sel juhul võidutseks Tõeline Demokraatia... Kui välja arvata kiuslik küsimus: kas me sellist rahvaesindust endile tahtsimegi?

Tarvi Raudmägi - me ei vaja asjade isevoolu teed minnalaskmist. Isevool kõlbab tualetis, mitte riigis. Õppigem edukatelt ettevõtetelt - mitte mingi stiihia tootmises ei tee neid edukateks, vaid vastupidine - reglementeeritus ja pädevus juhtimisel. Sama vajame riigis kui majandusorganismis.

Ma kardan, kui me läheksime seda nn. Afganistani detsentraliseerimise teed... või üldse mistahes riigi ja ühiskonna üha suurema killunemise teed - seda veel selle isevooluga vürtsitades - siis valitseks Eestis permanentne kodusõda. Midagi kauboiühiskonna sarnast...

Tuleks endale kõigepealt selgeks teha, mida me tegelikult tahame. Kas me tõesti tahame seda õiglust - valimistel üha suuremat kõikide võrdsust kõigiga ja võimalikult suuremat rahva osalust asjade korraldamisel pärast valimisi?

Ma arvan, me kõik tahame tegelikult täiesti muud - me tahame, et meie juhid oleksid võimalikult pädevamad ja võimalikult kõrgema kõlblusega isikud - see tagaks meile nende poolt meile kõigile võimalikult paremad otsused ja lahendused ühiskonna elus. Me tahame, et meil oleks oma ühiskonnas hea elada.

Kui see on selgeks saanud, siis peaks olema selgeks saanud ka see, et demokraatia selle paljudes vormides on vaid hädaabinõu selgitamaks välja need parimatest parimad ja targematest targimad, kelle kätte anda ühiste asjade juhtimine. Ja on selgeks saanud seegi, et enamuse tahe võib kõlada küll kenasti ja edumeelselt, aga tulemuste ja tagajärgede poolest reaalelus võib see olla väga nadi variant.

Kõikide ajastute inimkoosluste probleem on olnud oma juhtide pädevuse probleem. Läbi ajaloo on seda püütud lahendada erinevalt. Üheks variandiks on juhtimise (võimu) pärandamine eeldusel, et "kõige parem pagar saab ikka pagari pojast". Teiseks võimaluseks on endale järeltulija määramine, sest kes peaks olema selleks järgmise liidri määramiseks veel pädevam kui praegune liider - eeldatavasti see rahva helgeim pea? On olnud ka liisuheitmist, mingil alusel rotatsiooni, müstikat ja jumalate tahte arvestamist ja mida kõike veel.

Viimaste aegade suht uus variant on olnud valimised. Valimisi nimetamegi demokraatiaks. Otsesest demokraatiast on saanud ajapikku esindusdemokraatia. Kuid asja sisu on jäänud samaks - kogu selle valimiste mehhanismi läbi püütakse selekteerida välja juhtideks võimekamad. Kuid juba ammu on taibatud, et masside otsese tahte järgimine pole selleks sobiv viis. Nii on igas demokraatias omad mängureeglid. Neid mängureegleid nimetatakse tsensusteks.

Tsensused on kahepoolsed - on tsensused valitavatele ja on tsensused valijatele. Tsensuste eesmärk on ikka ja alati olnud sama - leida mehhanism, et sõeluda välja parimatest parimad. Mõlematele - nii valijatele kui valitavatele - on aegade hämarusest alati olnud kohustuslik teatav vanuseline tsensus - liiga noori - harimatuid ja kogenematuid - ei lasta ei valima ega valitavate sekka.

On olnud seisuslikke tsensusi eeldusel, et parem haridus tagab parema tulemuse juhtide leidmisel. On olnud varanduslikke tsensusi eeldusel, et oskus isikliku varaga teenida ja sellega ümber käia tagab oskuse ka ühise varaga targalt ja kasulikult kõigile ümber käia. Tsensusi kui reegleid nii valijate ja kui valitavate seast pädevamate väljaselgitamiseks on olnud veelgi ja neid on eri ajastutel eri ühiskondades väga erinevalt kombineeritud. Kuid eesmärk on olnud alati sama - inimene tahab, et ühiskonda juhiksid parimatest parimad. Selleks need tsensused mõlemale poolele - valitavatele ja valijatele.

Küsimus pole seega üldse mingis kõikide võrdsuses kõigiga valimistel, ja pärast valimisi masside võimalikult suuremas ning vahetumas osalemises ühiste asjade korraldamisel. See "üha enam võrdsust ja üha enam osalust" on otseteetee kaose suunas. Küsimus on ka siin ja täna meie Eestis neis mängureeglites - tsensustes - et nende abil ja läbi leida endile parimatest parimad juhid.

Valitavatel on omad tsensused. Ka valijatele peaks olema omad tsensused.

Ühe isiku häälte arvu võiks diferentseerida kahel alusel - vanus ja haridus. Mida vanem sa oled ja mida kõrgem on su haridustase, seda enam on sul hääli - elukogenumate ja haritumate valikud omaksid siis enam kaalu kui noorte ja harimatute valikud. Ja see oleks hea kõigile.

Kes on haritum ja kes on vanem, sellel on ka enam hääli. Nii haridus kui vanus on dokumentaalselt kontrollitavad - sellega pole probleeme. Jääb vaid saavutada ühiskondlik kokkulepe, kui palju hääli mis haridus ja mis vanus konkreetsele inimesele valimistel juurde annab.

See - valimistsensuste ümbervaatamine vastavalt valijate vanusele ja haridusele - tarkusele ja elukogemusele - oleks ka üks pisike reaalne samm meie teel demokraatia asendamisel meritokraatiaga - parematest parimate juhtide endi seast teadliku leidmisega, mis on Hiinas olnud edukas toimimisviis juba 5000 aastat.

Väga aralt ja väga kaude ütleb Nõlvak ka välja selle, mis on tõesti meie hädade peamine põhjus. Et me vajame usku. See kordub lausa tema mõtetes. Aga tõesti - no väga kaude, väga aralt, väga vihjamisi, väga ebakindlalt...: "usk laiemas tähenduses ongi see, mis Eestis puudu on".

Nõlvak ei julge (pigem ei taipa) otse välja ja selgelt öelda, et meil puudub see religioosne alus, mis meid kõlbeliselt üheks kogukonnaks liidaks. Ta unistab, et sellega saab hakkama demokraatia: "Eesti vajab uut demokraatia mudelit, mis töötaks sellel, et inimesed hoolivad üksteisest."

Ega ikka ei saa. Hoolivus ja kõrged kõlbelised väärtused, mis reguleerivad ja korrastavad suhteid oma ligimese ja terve ühiskonnaga pole paraku demokraatia probleem - demokraatia ei tegele ligimesearmastusega. See on meie kõlbeliste aluste probleem. Ja meeldib see kellelegi või ei meeldi, aga läbi ajaloo pole ühiskondadel olnud reist institutsiooni kui religioonid, mis on õpetanud ja põhistanud elu ja inimsuhete kõlbelisi aluseid.

Kuulen hõiskeid: "Me oleme religioonist vabad. Hurraa!!!"

Kuid ... me oleme päev-päevalt ka üha vabamad kõlbelisel alusel toimivatest inimsuhetest. Ja see maailm on üha ebameeldivam koht elamiseks.

Nagu Nõlvak seda ütleb: "Kui vaadata, mida ütlevad inimesed, kes Eestist on lahkunud, siis üks põhjus on raha. Aga paljud ütlevad, et kui nad lähevad Eestist ka võõrasse keskkonda - siis nad tajuvad, et Eestis on olnud märksa külmem ja hoolimatum kogukond."

(Ja ma ei kuule seda "Hurraad" kolme hüüumärgiga selle tõe peale, et olles minetanud oma vaimsed ja kõlbelisust põhistavad alused ja traditsiooni oleme me siin Maarjamaal selline "märksa külmem ja hoolimatum kogukond", kuhu siit kord lahkunud enam tagasi ei kipugi...)

Rainer Nõlvak on andnud EPL-ile intervjuu, milles ta muu hulgas ütleb: "Eesti vajab uut demokraatia mudelit, mis töötaks sellel, et inimesed hoolivad üksteisest. Ma kujutaks ette hajusalt seotud kogukondade mudelit. Näiteks Tallinn võiks koosneda sajast kogukonnast."

Tekst lingil: http://www.epl.ee/arvamus/466346

Selle tsiteeritu kohta aga minu siiras küsimus: kas tõesti!? See tähendaks Eesti - niigi pisikese ja iseendaga vastanduva riigi ja ühiskonna - edasist killunemist. Ja ma ei näe siin loogikat - kui me killustame Eesti veelgi enam, siis kust see ühtsus peaks tekkima!?

Demokraatia aga... Noh, selle võiks paljus kõrvale jätta, sest see on üks väga ebaefektiivne ja ülimalt kulukas viis endale paremaid juhte ja valitsejaid leida. Kuid seda me ju tahame - et meid juhiksid ja valitseksid võimalikult targemad, pädevamad, eetilisemad inimesed? Tahame. Kui nii, siis peaks meie juhtide leidmine toimuma täiesti teistel alustel kui poliitiliste parteide võitlemine, poriloopimine, propaganda, tagatubade kokkulepped, valimiskampaaniad ja kõik see sisutu ja näotu ilutsemine, mida me valimisteks nimetame.

Ükski ennast ära majandada sooviv ettevõte ei saa endale lubada, et seal hakkavad struktuure juhtima isikud, kes saavad oma kõrged ametikohad läbi sellise demokraatliku valimiskampaania, mida näeme oma riigis regulaarselt, isegi permanentselt toimuvat. Kui selline oleks ühe ettevõtte kaadripoliitika, siis oleks selle ettevõtte päevad loetud. Riik on esmaselt väga reaalne ja praktiline majandusettevõte, mis peab end ära majandama. Paraku - me ei hooli üldse sellest, kes meie seast seda äramajandamist reaalselt toimetama ja suunama hakkavad.

On targem juhtide valiku printsiip, mida kohtame oma elus lausa iga päev. Inimesi valitakse isegi kõige tavalisemale tööle vastavalt nende võimetele, haridusele, oskustele, pädevusele. Ja mitte selle alusel, et kellel on rohkem raha suurem plakat üle linna kleepida... Sellest ka mu viide Hiina traditsioonidele, mis pole kunagi demokraatiat tundnud, küll on aga lausa riigi tasemel hoolitsenud selle eest, et just võimekamatele oleks tee lahti riiki valitsema ja juhtima.

Niisiis, me kindlasti ei vaja edasist killunemist. Vastupidi - me vajame enamat ühtsust. Ja teiseks - me vajame palju asjalikumat viisi endi seast endale valitsejate leidmiseks. Demokraatia las jääda 20. sajandisse. 21. sajandil vajame pädevust, pädevust ja pädevust. Ning vastavat süsteemi, mis just võimekaid ja pädevaid edutaks vastutavatele kohtadele. Nii võidaksime me kõik. Demokraatia peab üha enam asenduma meritokraatiaga - võimekate teadliku väljaselgitamise korrastatud süsteemiga nn. "vabade demokraatlike valimiste" asemel.

Demokraatia jätkumisel aga jäävadki meid valitsema elektrikud, koorijuhid, ajaloolased, filoloogid, madrused, insenerid, agronoomid, loomaarstid, lauljad ja kes iganes... mitte aga need, kes valitsemise ja juhtimisega toime saaksid.

Hiina majandusedu aga ei saa olla kauakestev. Põhjus on lihtne: kui Hiina on endale võtnud eesmärgiks olla oma elatustasemelt samane USA-ga või isegi USA-st rikkam, siis lihtsalt meie planeet Maa ei pea sellisele ökoloogilisele survele vastu. Ei jätku maavarasid. Üks näide: see plaan tähendaks muuseas 1,2 miljardit eraautot maailmas juures - mõtleme veidi sellele naftakogusele ja sellele saastele... Rääkimata kõigest muust, mida siis toodetakse ja tarbitakse.

Maailma piiratud ressursside ja meie planeedi piiratud taluvuse tingimustes ei peaks maailm lihtsalt sellisele lisasurvele ja koormusele vastu. Kuid India on oma tahtmistes sama ambitsioonikas kui Hiina ja rahvaarvult möödub Hiinast. Samas, USA ja Euroopa tahavad elada sama rikkalt edasi ega kavatse kuidagi oma juhtrolli maailmas loovutada.

Paraku, kõigile pole kohta Päikese all.

Kuid mu jutt ja mõte polegi sellest. Seda vaid ääremärkusena ja majanduse aspektist. Mu jutt siin on meie valitsemise korraldamisest ja meie ülistatud demokraatiast, mis näib mulle üha enam ühe äärmiselt ebaotstarbeka viisina oma eluga siin Eestimaal kuidagi toime saada.

Üha suurem nn. demokraatia koolis on kooli kui institutsiooni lõpp. Minu parimad õpetajad olid just need, kes olid minu suhtes kõige rangemad - nii oma õppeaine tundmise nõudmisel kui ka minult elementaarse korra nõudmisel. Kool pole koht, kus demokraatiat mängida - see laastab meie hariduse täielikult, kui õpetaja ja õpilane on "demokraatlikult võrdsed".

Kool peaks olema märksa autoritaarsem kui kool praegu seda on. Õpetaja pole see, kellega laps võiks vaidlema hakata, kellelt laps võiks mingeid oma inimõigusi nõuda. Pole vaja kaasa minna läänemailma totra 20. saj. lõpu inimõiguste ja -vabaduste buumiga ja seda kõike tarida kooli - see lihtsalt hävitab hariduse.

Jah, ilmselt ka Hiina suur rahvaarv ja tööjõu odavus on tegurid, mis on Hiinal lubanud majandusedu saavutada. Minu jutt oli aga rohkem ühiskonna valitsemisest ja iseendi seast nende targemate, võimekamate ja intelligentsemate ülesleidmisest.

Riik on paratamatult iseennast ära majandama pidav üksus. Teatavas mõttes on riik analoogne suurfirmaga, suurettevõttega. Kui me vaatame, kuidas üks ettevõte otsib ja palkab endale juhtide kaadrit, siis on selles protsessis igasugune demokraatia välistatud - see oleks kindel tee ettevõtte hävingule. Pole mõeldav, et ettevõtte juhid leitakse mingite demokraatlike, veel enam parteiliste valimiste tulemusena, et kes kogub töötajaskonna poolt kõige enam hääli... Läbi tiheda sõela leitakse ettevõtet juhtima kõige targemad ja võimekamad. See on tavaline, loomulik, teisiti pole see mõeldavgi. Mistahes ettevõtte mistahes pisikeseks juhiks ei saa mitte läbi miski demokraatia, vaid ainult ja üksnes oma teadmiste, hariduse, oskuste, kogemuste, võimekuse alusel. Kes on oma elus töökohta otsinud ja tööl käinud, see peaks seda omast kogemusest teadma.

Riigis paraku see nii ei käi. Riiki kui majandusüksust satuvad üldrahvaliku demokraatia tõttu valitsema isikud, kes ei pruugi riigi asjadest isegi ülevaadet omada, oskusest riiki juhtida rääkimata.

Demokraatia pole kaugelt parim valitsemiskord. Pigem üks halvimaid võimalikest... Niisiis, me peaksime oma väikeses riigis kaaluma ja mõtisklema, kuidas endale juhtide ja valitsejate leidmisel vähem kasutada demokraatiale omased mehhanisme, samas - kuidas suurendada meritokraatiale omaseid juhtide leidmise viise.

Muuseas, parandatagu mind, kui ma eksin, aga... meie riigis puudub üldse õppeasutus, kus valmistataks teadlikult ja süstemaatiliselt ette riigi juhte. Nii satuvadki läbi demokraatlike mehhanismide - tegelikult läbi oma parteilis-poliitilise tagatoa-karjääri - meid juhtima agronoomid, elektrikud, ajaloolased, koorijuhid, filoloogid, ajakirjanikud... vaadake veidi meie Riigikogu liikmete, ministrite ja ministeeriumite vastutavate ametnike haridust. Ja ei satu meid juhtima inimesed, kellel oleks vastav haridus, ettevalmistus, teadmised, oskused, kogemused juhtimiseks.

Hiina on näide ühiskonnast, mis on aastatuhandeid saanud hakkama ilma mingi demokraatiata. Hiinas pole mingit demokraatlikku traditsiooni - Hiinat on alati valitsenud ainuvalitsejad. Idamaad üldisemalt ei tunne demokraatiat.

Aga üllatus-üllatus - Hiina on tervest õhumaisest maailmast praegu kiirete sammudega mööda minemas! USA ei vaata enam sedavõrd Venemaad kui oma konkurenti maailmas, vaid just Hiinat. Hiina ja avaramalt Aasia kultuure vaadates selgub, et demokraatia pole obligatoorne tingimus ühiskonna majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks.

Muuseas, kõrgkultuurid, millele siin ja täna oma olemises toetume, on tõusnud ajaloos ilma kübeme demokraatiata. Lihtsalt ühiskonna tippu vajatakse tarkust. Paraku, demokraatia on päris suur tõke, et just parimatest parimad ühiskonda juhiks. Kui Hiina vabaneb veel oma kommunistlikust ajastust pärit ideoloogilistest piduritest, siis... Mis meil oleks sellele vastu panna?

Miks Hiina on olnud edukas, sellest oli juba juttu. Aga lühidalt kordus - iga ühiskond, mis tahab areneda, peab endale leidma targad juhid - seda nii idas kui läänes. Hiina traditsiooniline viis neid targematest targemaid, võimekamatest võimekamaid endi seast üles leida ja edutada on olnud kordi otstarbekam kui meie õhtumaine nn. demokraatia oma valimistega, mis on tegelikult demokraatlike valimiste paroodia - üks pikk ja meile tohutult kulukas arusaamatus.

Me võiksime mõelda, kas meie demokraatia, nagu me seda teame ja tunneme ja nagu see meil reaalselt eksisteerib, kõlbab ikka meile endile tulevikus meie elu korraldamise viisina... Või oleks meil tark midagi õppida idamaade, konkreetselt Hiina tuhandete aastate pikkusest kultuurist - et kuidas endale parimaid valitsejaid leida.

Rääkides demokraatiast poleks vaja unustada tõsiasja - demokraatia hõlmab meie elust vaid väga pisitillukest osa.

Vaadelgem esmalt iseennast. Kogu ühiskond selle eri tasanditel ja struktuurides on juhitud ja toimib täiesti ebademokraatlikult. Ametkonnad nende töös, firmad ja nende juhtimises, kodanike kooslused ja üldisemalt mistahes suhete korraldus ühiskonnas on kõik toimiv hierarhilise, ja mitte demokraatliku - kõik juhivad kõiki - korralduse alusel. Teisiti poleks meie elu ja toimesaamine mõeldavgi.

Teisalt - vaadakem ka loodust. Me ei näe, et looduses toimiks demokraatia. Ma ei tea selliseid ilminguid ühegi liigi juures ei flooras, ei faunas. Inimene on looduses ainus erand oma kõiki võrdsustava demokraatiaunelmaga. Erand, kes tegelikult ei saa oma sellise võrdsustava demokraatiaga ise toime. Sest ta eksib algusest peale oma arusaamas demokraatiast, püüdes seda laiendada sinna, kus see on nagu sadul sea seljas - laiendada lausa kogu oma elukorraldusele ja tegevusele.

Tegelikkuses on meie inimlik demokraatia väga kitsuke - vaid vahend ja viis, kuidas luua ja hoida alal parim ja toimivaim ühiskonna hierarhiline süsteem. Ja ei enamat. Mis üle selle hierarhilise korralduse loomise ja toimes hoidmise piiri, see on juba kurjast, sest reaalselt pole tulemuslikud mitte kõikide otsustusi võrdsustavad, vaid hierarhiliselt juhitud süsteemid.

Pole olemas mingit "ühte ja õiget" demokraatiat kui hierarhia loomise ja toimivana hoidmise viisi. Demokraatiaid on just nii palju kui neid maailmas on, kuid kõik need taanduvad ühele probleemile: kuidas leida endile arukamad, pädevamad ja üldse parimad juhid?

Parimat igas mõttes ei saa selgitada ei läbi enamuse hääletuse, ei läbi konsensuse, ei läbi mingi vahepealse variandi. Sest kuidas saab hulk rumalaid endi seast targima üles leida!? Kümme halli aju ei anna kokku ühte säravat mõistust, mis õige vastuse ütleb.

Looduses ja inimühiskonnas - seegi ju osake loodusest - toimuvad reaalsed valikud ja kehtestuvad reaalsed hierarhilised suhted alati teistpidi - mitte alamad ei vali endile ülemaid, vaid ülemad valivad endile alamad. Nagu ütles juba Jeesus oma apostlitele: "Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid". Nii toimivad kõik juhid - nad valivad endale sobiva meeskonna.

Meie demokraatiast arusaam ja ideaal on äraspidine kahes mõttes: esiteks oma selle kõiki kõigiga võrdsustava ja hierarhiaid lammutava pseudoideaaliga, teiseks sellega, et unistatakse korrast, et alamad valivad endile ülemaid.

Looduses on asjad teistpidi - kes on ülem, kehtestab end täiesti ebademokraatlikult ise, ja edasine on juba hierarhia kehtestatud korra valitsemine kaose üle. Kui jätta kõrvale kõik ühiskondlikud maskid ja poliitkorrektsed valed, siis edukusega ühiskonnas või mistahes väiksemas grupis alati just nii ongi. Ka Eestis. Vastupidine on äraspidisus.

Olulisim hierarhilise struktuuri juhi valikul on valiku alus. Loomakarjas toimub valik peamiselt jõu alusel. Kõrgem on tasand, kui valik toimub arukuse alusel. Sedagi näeme juba loomakarja juures.

Kuid jõud ja arukus pole ainumääravad. Võibolla on tänu maailmavaatele järgnev mõte mõnele võõras, aga füüsilise ja intellektuaalse tasandi kõrval on ühiskonnas olemas ka vaimne tasand - kooskõla asjade jumaliku vaimse alusega. Kooskõla vaimsete kõlbeliste väärtustega osutub lõppkokkuvõttes alati ülemaks kui füüsiline jõud ja intellektuaalne arukus. Selle vaimse aluse äratundmise võimet loomadel ei ole, see äratundmise võime on antud vaid inimesele.

Kuni ühiskonnas toimub juhtide valik läbi jõu ja tarkuse kehtestamise (loe: raha ja ideed), on ühiskond veel loomalikkuse bioloogilisel tasandil - on vaid tarkade loomade kooslus. Märksõnaks on siin "võim".

Kui kord ühiskonnas hakkab domineerima vaimne, kõlbelisusena avalduv hierarhia loomise ja toimivana hoidmise alus, jõuame kvalitatiivselt teise ajastusse, teisele arengutasandile. Märksõnaks on siin "autoriteet".

Tõsi on - sinna jõudmiseks, et meid valitseksid tõesti autoriteedid, läheb veel väga palju aega. Ometi - on hea teada oma ideaali juba siin ja täna. Muidu oleme nagu teineteist juhtivad pimedad, kes alustavad uljalt, aga lõpetavad mõlemad samas augus.

Et mõista asjade väärtust on kasulik vahel tegeleda utreerimisega ja viia mingi olukord mõttes lausa piirsituatsioonini, et näha, kas ja kuidas mingid reeglid siis toimivad ja kuidas suhted neis äärmuslikes olukordades arenevad. Sel juhul on näha meie mõtteskeemide paikapidavus ja kasutatavus, nende head ja nende vead.

Demokraatia on kena asi, kuid ... vaid vahend millegi enama jaoks. Demokraatia pole meie eesmärk. See on meie tööriist sellise elu ja sotsiaalse olukorra saavutamiseks, mis toimiks meile kasulikult ja mis tagaks, et meil on hea. Mis tähendab, et me võime demokraatiat kasutada vaid teatava piirini ja vaid teatavatel juhtudel. Kui me sellest piirist üle astume, siis hakkab demokraatia töötama meie eesmärgi vastu ja tark oleks see kõrvale jätta ja valida kohasemad vahendid oma soovitud hea teostamiseks.

Näiteks on leviva arusama kohaselt ülimalt demokraatlik, kui kõik saavad mitte ainult arvata, aga ka otsustusi mõjutada. Kuid sammukese sellest käibetõest edasi mõeldes ... sellisel juhul valitseks meie ühiskonnas totaalne kaos ja kellelgi poleks enam hea. Seepärast on demokraatia hea arvamise tasandil, otsustamise tasandil aga tuleb meil see demokraatia unustada. Me ei saa korraga teha igamehe tahtmist.

Demokraatia on puhtinimlik kooselamise vorm. Loodus oma elavates struktuurides ei tunne mingit demokraatiat. Vaadake loomariiki - seal ei võeta otsuseid vastu demokraatlikult - toimivad hoopis teised suhete põhimõtted, mis tagavad loomade kooslustele elu ja ellujäämise.

Vastupidiselt meil levinud arvamusele on isegi inimkooslustes demokraatia väga harv nähtus. Inimstruktuurid - riik, ametkonnad, ettevõtted, firmad, mistahes inimeste ühendused ja inimkooslused - ei tööta mitte demokraatia alusel, vaid alati hierarhilise juhtimise alusel. See tagab, et nende koosluste tegevuse tulemus on efektiivne ja hea.

Meie häda on, et me pole päris täpselt mõistnud, mis see demokraatia üldse on. Me peame seda oma eesmärgiks ja ideaaliks selle asemel, et mõista seda kui vahendit oma eesmärgi ja ideaali saavutamiseks. Teiseks, mõista kui väga piiratud vahendit, sest demokraatia, kui selles mitte tunda määra ja mõõtu, hävitab igasuguse kooseksisteerimise võimaluse üldse - inimkooslus pole demokraatia üha enama rakendamise tingimustes enam teovõimeline.

Mõtteilmas on demokraatia mõeldav kui ideede paljusus, tegude maailmas aga inimarengut ja isegi tavalist elu ja oma asjadega toimesaamist pärssiv. Kuid isegi mõtteilmas on demokraatial omad vead. Demokraatia soodustab konjunktuurlust, sisutu propaganda ja loosunglikkuse levimist, mõttelaiskust, mugandumist, mis aga eriti valus ja meilegi juba kogetav - see soodustab selliste inimeste esilekerkimist juhtidena, kes pole ilmselgelt selleks pädevad.

Eesti ühiskonnal oleks aeg mõtestada demokraatiat veidi targemalt ja mite seda müstifitseerida kõikeravivaks vahendiks kõikide pahede vastu ja seada demokraatiat oma elu ja olemise ülimaks eesmärgiks.

Kui vaadata inimajalugu, siis on demokraatia eksisteerinud vaid väga piiratud ajas. Ja alati olnud olemas väga piiratud vormis. Kui meil siin ja praegu rakendada Kreeka - demokraatia hälli - demokraatia mudelit, siis oleks see meie tingimustes ja ajas totaalse terrorirežiimina mõistetav.

Polegi olnud mingit totaalse demokraatia ajastut - see täielik demokraatia on eksisteerinud vaid kas inimeste fantaasiates või siis sotsiaalsete revolutsioonide ajal ja on väljendunud kõige verisemate tapatalgute ning sotsiaalse kaose kujul.

Sotsiaalne stabiilsus ja kestev areng välistavad tegelikult demokraatia, sest see on väga ebaefektiivne oma asjadega toime saamiseks. Mida enam me tahame demokraatiat, seda enam me tegelikult elame mingis permanentses revolutsioonis - võimuvõitluses, mile peamine sisu pole mitte sotsiaalne areng vaid oma konkurentide mahatampimine ja äravõitmine. Demokraatia on ühiskonnale väga kulukas olemise vorm - see võtab tohutu osa meie mõtteenergiast ja efektiivsusest ja kui seda edasi arendada, siis me demokraatiasse ka end umbe jookseme.

Ajas on demokraatia suht lühikese kestusega, ja kui tulevikku vaadata, siis ma ei näe demokraatial ka tulevikku. Märksa efektiivsem viis oma asjadega sotsiaalses plaanis hakkama saada on lasta pädevatel isikutel ühiskonna juhtimisega tegeleda.

Me veidi juba mõistame, et mitte demokraatia pole meie edenemise alus, vaid selleks on just juhtide pädevus - olles lennukis reisijad ei tõtta me pilooti õpetama, olles autos kaasasõitjad ei vajuta me läbisegi gaasi ja pidurit ega sikuta omatahtsi rooli. Koolis laseme ikka õpetajal õpetada ja lapsed peavad õpetajat kuulama - õpilaste täielik omavalitsus - koolidemokraatia - on kindel viis kool kogu haridusega põhja lasta. Sama firmadega - kui kõik hakkavad firma eest otsustama, siis ootab firmat ees ees põhjaminek ja selle töötajaid töötu staatus.

Põhimõtteliselt sama ühiskonnas. Kui minevikus juhtis inimkarja, perekonda või hõimu just pädevaim, siis nii peaks see olema ka tulevikus. Meie probleem on selles, kuidas seda pädevamat leida. Me arvame, et parim viis on rahva arvamus... kuid alati pärast valimisi me tõdeme taas ja taas, et rahva valik meid tegelikult ei rahulda.

Niisiis, meie küsimus pole demokraatias, vaid endi seast pädevate leidmises. Ja paradoks - demokraatia ise teeb selle sageli võimatuks.

Ma arvan, et tulevikus leitakse otstarbekam viis endi seast juhtide esilekergitamiseks. Ja see otstarbekam viis on kinni meie hariduselus. Ja teatavatest mõttestampidest loobumises. Hiina on selle uue lähenemise üks võimalik näide.

Kõige paremini juhib mingit inimkooslust selleks õpetatud isik ja mitte suvaline inimene tänavalt. Kui me õpime selle silmnähtava tõe selgeks ja suudame selle kohaselt ka elama hakata, siis areneme edasi märksa jõudsamalt, kui praegu. See aga nõuab meie mõttemallide ja suhtumiste totaalset muutmist - me peame loobuma arusaamast, et "Võim on magus". Selle asemel peab meis domineerima arusaam "Võim on oskus, kohustus ja vastutus". Ma kardan, sellest arusaamast oleme me veel väga kaugel.

Demokraatia on ühiskonna arstim tema enese hädade vastu. Kuid... arstim on hea, kui seda sisse võtta üks tablett päevas ja pärast sööki. Kui sama arstimit sisse lahmida kühvliga, siis sellest saab inimesele katastroof.

Arstirohi pole inimese elu eesmärk, vaid vahend, et likvideerida neid vastuolusid, mis normaalset elu ja arengut segavad. Me ei ela ega ole olemas selleks, et üha enam arstimeid endale sisse süüa. Me elame ja oleme olemas millegi muu pärast ja jaoks - sellise elu ja olemise pärast ja jaoks, kus mingeid arstimeid enam üldse vaja ei ole.

Ma ei teinud nalja. Hiina kommunism on suht ajutine nähtus, Hiina on samalaadseid äärmuslikke perioode varemgi üle elanud. Majanduses on Hiinas igasugusest marksismist-leninismist juba ammu loobutud, varem või hiljem tuleb ka mõttestambid vabamaks lasta. See tasapisi toimubki juba. Pole vaja kujutleda, et selline äärmuslik valitsemiskord nagu see oli Esimees Mao ajal saaks kaua kesta. Sellised äärmused tulevad... ja lähevad. Ja Hiina elab need rahulikult üle. Nagu on varemgi elanud.

Mu jutu raskuspunkt oli aga mujal - kuidas leida endale endi seast tarku, pädevaid, intelligentseid juhte ja valitsejaid. Ja üldse mitte diktatuuri ülistamisel, nagu Marek Mengel selle välja oskas lugeda. Jutt oli alternatiivist läänemaailma igas mõttes laastavale demokraatiale. Et see alternatiiv ei pruugi alati olla verine terror, noh, sedapalju võiks ida ja lääne ajalugu inimene siiski tunda.