Mured ja rõõmud kodu, pere ja järelkasv teemal

Liitunud: 05.04.2009 19:03:24 Postitusi: 59 Asukoht: Tallinn Väljas

Kokkuvõte ja väga praktiline mõte on, et meie kodu ja pere ei püsi mitte rahal ja rikkusel, vaid armastusel. Raha ja rikkus peres pole see alus, millel üks pere koos püsiks, kestaks, õnnelik oleks. Küll on selleks aluseks peres valitsev armastus.

Kui me tahame, et meie lapsed sünniksid, oleksid õnnelikud ja suureks kasvades oskaksid ka oma lapsi õnnelikeks teha, siis me peame mõtlema mitte selle peale, kuidas pered rikkad oleksid, vaid kuidas peres oleks rohkem armastust. Armastus võib ju mõnele tunduda väga "kõrge ja kauge mateeria", aga pole maailmas praktilisemat asja armastusest. See on lausa nii vajalik ja nii praktiline, et seda peaks otse õppima.

Jutt on niisiis esmaselt just noorte väärtuselisest kasvatamisest. Et mida pidada väärtuseks, mida aga mitte pidada. Kui meie hoone vundament on kiivas, pude ega püsi koos, siis me võime olla pilgeni täis head tahet ehitada endale pilvelõhkuja... meie ehitis aga variseb paratamatult.

Maailm ei püsi rahal, rikkusel, targal majandamisel ja kasumil. Maailm püsib üksteise armastamisel. Kui on raske, kui on valus, kui on mure, kui kõik on valesti... pole rahast kasu. Raha ei võta ära muret, valu, raskust, lootusetust. Küll on kasu, kui me siis oskame hoolida üksteisest, usaldame üksteist ja kui me oskame andeks anda üksteisele tehtud vead.

Ma arvan, kellel on kogemus pereelust, see mõistab seda hästi - mitte raha ei lahenda keerukaid inimsuhete probleeme ühes peres, vaid need probleemid lahendab armastus - hoolivus, usaldavus, kui vaja - andestus. Ja meie rahvas on nagu üks pere. Rikkus ja jõukus on head asjad... aga mitte meie kui rahva püsimise ja kestmise alus.

Eesti pere püsimine ja kestmine - meie rahva püsimine ja kestmine algab ja rajaneb meie väärtuselisel maailmal. Rikkus on kena ja kasuks, aga pole mõtet parandada hoone seinu ja katust, värvida üle tube ja osta uut mööblit, kui kogu meie eluhoone vundament on olematu ja maja tervikuna variseb. Alustaks sellest - aluste alusest?

Ja see on väga praktiline lähenemine probleemidele, millega meie rahvas silmitsi seisab. Sest kui on armastust, siis ka sünnivad lapsed. Vaadakem siiski tõele näkku - lapsed ei sünni perekonda pangaarve protsentidest. Ka ei püsi üks perekond pangaarvel koos.

Liitunud: 16.04.2009 21:43:57 Postitusi: 10 Väljas

Jaanus Nurmoja wrote:Head inimesed, aeg oleks minna filosofeerimise juurest konkreetsusteni. Konkreetsete küsimusteni, eesmärkide ja lahendusteni.

Nii ongi. Siin mõned mõtlemise kohad:
1. Miks laulva revolutsiooni aegu hüppas sündivus lakke, kuigi tookordne riik otseselt justkui ei tenud midagi sündivuse ergutamiseks?
2. Miks seesama rahvas mõne aasta pärast langetas sündivust lausa püstloodis, millest vaevaline toibumine kestab plaeguseni?
Nendele küsimustele vastuste otsimine annab vast võtme olukorra muutmiseks.

Liitunud: 06.04.2009 12:14:18 Postitusi: 94 Asukoht: Rakvere Väljas

Rein Koppel wrote:1. Miks laulva revolutsiooni aegu hüppas sündivus lakke, kuigi tookordne riik otseselt justkui ei tenud midagi sündivuse ergutamiseks?
2. Miks seesama rahvas mõne aasta pärast langetas sündivust lausa püstloodis, millest vaevaline toibumine kestab plaeguseni?
Nendele küsimustele vastuste otsimine annab vast võtme olukorra muutmiseks.

1. Lapse sünd ei olnud nii suur majandusrisk, "sotsialismi" viimaseid riismeid oli veel võimalik ära kasutada (polnud nähtusi, mis kõigutanuks majanduslikku kindlusetunnet homse päeva ees)
2. Kapitalismiromantika + selle kaasnev suhtumine, nagu oleks paljulapselisus asotsiaalsuse tunnus ning sotsiaaltoetused häbiasi (ja muidugi vähene kindlusetunne homse päeva ees)

Liitunud: 05.04.2009 19:03:24 Postitusi: 59 Asukoht: Tallinn Väljas

Mulle näib, et iive ja majanduslik jõukus ei ole mitte võrdelises sõltuvuses, vaid pöördvõrdelises sõltuvuses. Maailma vaesetes piirkondades on iive suur, rikkad Õhtumaad - see "kuldne miljard", kuhu meiegi kuulume - aga elab üha süvenevas iibepuudulikkuses. Esmaselt just Euroopas.

Eestis on see probleem eriti tunda - rahvastiku vananemine, väga madal sündivus, suur noorte väljaränne, suur suremus, joomarlus ja sõltuvusained, AIDS... Loetelu meie negatiivsetest ilmingutest tuleks pikk - oleme kõikvõimalike negatiivsete näitajate poolest mitte vaid Euroopas, lausa maailmas väga kõrgel positsioonil.

Kokkuvõtvalt aga: meie siin Eestis seisame silmitsi probleemiga, kust võtta tööjõudu, kelle maksudest ülal pidada meie üha vananevat rahvast? Pensioniiga pole varsti enam kuhugi tõsta ja pensionär on ka suhteliselt kehv töötaja tegemaks ära sageli füüsilist pingutust ja vastupidavust nõudvat lihttööd.

Kas siin või mujal teemas juba ütlesin, et Euroopa peab vargsi plaani tuua Aafrikast Euroopasse ca 50 miljonit inimest, kes teeksid ära lihtsamad tööd ja kelle makstud maksudest saaks Euroopa vananev rahvastik oma pensionid kätte...

Võimalik, et ühe tööjõu allikana nähakse ka Venemaad - millega muidu seletada EL-i suurt heatahtlikkust Venemaa vastu - eriti EL rikkamate riikide poolt. Neil on tööjõuga probleemid kõige suuremad - kas mitte see pole sõbralikkuse põhjus? Gaas ja nafta pole mitte ainsad Venemaa ressursid - Venemaal on ka tohutult odavat tööjõudu. Muuseas, kristliku taustaga, ja mitte moslemid, kellega Euroopa on juba praegu veidi hädas.

Sama tööjõu probleemiga oleme ka meie silmitsi. Et praegu on kriis ja on palju töötuid - see on siiski ajutine nähtus ja pole vaja igavesele kriisile oma tulevikku rajada. Pikemas perspektiivis meilgi napib tööjõudu - st. napib maksumaksjaid, et need, kes ei tööta, saaksid ära elatud. Varem või hiljem peame ka meie mõtlema tööjõu impordile, kui tahame säilitada või isegi parandada oma ainelist elatustaset. Millised on selle suuna sotsiaalsed, kultuurilised ja eetilised tagajärjed, on raske ennustada.

Õhtumaad ei tee enam panust mingile imerohule, mis paneks noored naised kordi enam sünnitama. Raha pärsib sündivust, ja mitte ei soodusta seda - see on Euroopa praktika.

Kordan: rikkuse ja iibe suhe on ilmselt pöördvõrdeline. Mis tähendab, et tehes panust üha rikkamale elule lootuses, et siis hakkavad rikkusest lapsed sündima, on tegelikult iibepuudulikkuse süvendamine. Ja mitte probleemi lahendamine.

Minu jaoks on lahendused mujal - mitte meie ainelises rikkuses, vaid meie kõlbeliste väärtuste tasandil - meie endi inimeseks olemise aluste aluse tasandil. Kuid sellest oli eelpool, ja ma ei hakka end kordama.

Liitunud: 05.04.2009 19:03:24 Postitusi: 59 Asukoht: Tallinn Väljas

Tänasest Päevalehes on illustratsiooniks kaks artiklit. Need kaks naist unistavad kõigest muust kui et sünnitada ilmale 3 või enam last. Nende ideaaliks on hoopis võrdsus meestega, õppimine, karjäär, edukus, raha, jõudmine otsustajate tasandile, "tõeline elu täiel rinnal"... või mis iganes. Aga mitte omaenda laste ilmale toomine, nende hoidmine ja nende kasvatamine.

http://www.epl.ee/artikkel/466209
http://www.epl.ee/artikkel/466299

Nad arvavad, et nende edust, karjäärist, pürgimustest sotsiaalsel redelil - sellest elust tervikuna jääb midagi tähtsat järele tulevastele põlvedele, et nad on seda teed valides ja minnes teinud midagi olulist maailmale ja inimestele ja endale...

Ometi, kui nad tõesti tahaksid midagi teha tulevaste põlvede ja ka iseenda heaks, siis peaksid nad minema ja sünnitama, sünnitama ja sünnitama. Täpselt nagu kirjutasin - vähemalt korda kolm kumbki.

Nende edud ja karjäärid kaovad ja hajuvad nagu põrm tolmu. Ja kiiresti ja jäävalt. Kui nad taipaksid selle illusiooni taga ajamise asemel omaenda lapsi ilmale tuua, siis oleks see midagi, mis ei kaoks, vaid mis ajas kestaks ja kasvaks.

Aga nad ei taipa. Nad tahavad olla nagu mehed. Laste sünnitamine on neile vaid miski segav kõrvalnähtus, looduse poolt neile peale surutud tobe kohustus selle "oma tõelise elu" elamise asemel... Nad tahaksid selle tülika asjaga valmis saada kuidagi... noh, möödaminnes, aega raiskamata, kiirkorras, teiste abiga, vaeva nägemata, oma "tõelist elamist täiega" katkestamata... Sest rasedus, sünnitamine, lapse kasvatamine - kõik see on nende jaoks puhas ajaraiskamine neile olulise - karjääri, edu, raha, lõbu ja oma "tõelise elu" elamise kõrval.

Ma arvan, ongi parem, kui sellised naised selliste mõtetega oma peades ei sünnitagi ja valivadki endale selle asemel miski sotsiaalse elupika rabelemise. Kui neid õnnetuid lapsi - "tõelise ja täiega elamise tüütuid kõrvalsaadusi" - pole isegi nende emadele vaja, milleks ja kelle jaoks neid siis üldse ilmale tuua?

------

Miks seda kirjutan? Selleks, et korrata - probleemide lahendused ei alga meie rahakoti kasvavast paksusest, vaid meie peadest, meie südamest. Teisisõnu - meie väärtustasandilt - sellest, mida peetakse elus õigeks ja heaks - väärtuseks. Kui vääruseks peetakse sotsiaalset edu, karjääri, rikkust, lõbu, naudingut, "elamist täiega" jms., siis miski raha ei pane selliselt ennast mõtestanud naist selle asemel palju lapsi ilmale tooma. Ja lõplik sõna laste sündimise või mittesüdnimise asjades on just naise, mitte mehe öelda.