Mured ja rõõmud eneseusu, usalduse ja positiivusega

Liitunud: 05.04.2009 19:03:24 Postitusi: 59 Asukoht: Tallinn Väljas

Iidne kõikide rahvaste ja kultuuride tõdemus läbi aegade ja ajastute on olnud siiski, et just Jumal on inimese aitaja. Ja mitte, et inimene on iseenda alus, põhjus ja püsib vaid enese najal. Teema algatuses väidetu - et inimene on iseenda aitaja ja saab toime Jumalata - on ajaloo mastaabis väga uus ja väga hiljutine arvamus ja selles arvamuses pole midagi iidset. Seda võiks lihtsalt teada. Või teadmiseks võtta, kui seda ei teatud.

Kahju seda öelda, aga sisult on siin pakutav lähtepunkt sama ebareaalne kui parun von Münhauseni enese koos oma hobusega soost juukseidpidi välja tõstmine.

Kuid eneseabi on siiski võimalik. Poleks vaja lihtsalt enseabi teemas Jumalat käsitleda, eriti kui ise ollakse religioonide teadmisest, tundmisest ja kogu valdkonnast mõistmisest kauge. Meie ühiskonnas on palju inimesi, kelle jaoks Jumal pole pelk kõnekujund, metafoor, sõnailu, piltlik fraas vms. - seepärast pole vaja selle sõnaga hooletult, teiste suhtes hoolimatult ümber käia.

Liitunud: 08.04.2009 16:48:35 Postitusi: 7 Väljas

Läheks tagasi vana ütlemise juurde, et tee teistele seda, mida soovid, et sulle tehakse. Enamasti on nii, et kui keegi on midagi hästi teinud, siis me vaikime. Hästi tegemine on loomulik, sest nii peabki olema. Me oleme harjunud kõvasti välja ütlema seda, kui midagi on valesti halvasti jne. Märka teisi ja ütle julgelt välja, kui midagi on hästi. Sellest on rõõmu ja tunnustuse saajale ning ka selle andjale. Lihtsa vaevaga kaks õnnelikku inimest juures.
Jumal ei saa adata, inimesed saavad aidata eelkõige teisi ja iseennast.

Liitunud: 04.04.2009 09:18:58 Postitusi: 8 Väljas

Я думаю, народ у нас верит. Просто не в того Бога, который сейчас затаскан разными сектами. Каждый дает ему свое название, даже если человек говорит, что не верит в Бога, он все равно, если покопаться, дойдет до того, что "что-то" есть.

А в себя верить надо. Как же без этого? А когда верав себя ослабевает, нужны люди, готовые поддержать. И нам надо стараться быть друг для друга такиеми вот людьми. Не осуждать, а помогать. Но это очень трудно..

Liitunud: 05.04.2009 19:03:24 Postitusi: 59 Asukoht: Tallinn Väljas

Erge Kalbus - see ütlemine on olemas kahtepidi:

1. Ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha
2. Tee teisele seda, mida sa endale tahad.

Vahe on siin selles, kellele see nõuanne või õpetus on antud.

1. Inimene, kel pole kõrgemat ideaali ja eesmärki, kes pole endas veel selgust saanud, mis on lõppkokkuvõtes tema kõikide tegemiste ülim eesmärk, mis on see ülim hea, mida ta oma eluga taotleb, peaks lihtsalt hoiduma negatiivsest. Kui sa ei tea, mis on hea - ära tee lihtsalt halba. Nii tuttav mõte. Kõige parem mõõt, mis on väär ja viib halvale, on sellisele inimesele ta ise. Kui miski teeb talle valu, siis teeb see valu ka teisele - seepärast pole vaja tal teha teisele seda halba, mis talle endale on halb.

2. Kuid sama lause positiivne variant - kohustav variant - eeldab selle lause kuuljalt, et ta juba teab, mis on õige, mis on hea. Ja see lause sõnastus ütleb enamat - ei pea mitte lihtsalt vältima kurja tegemist, vaid tuleb teha head.

Väikestele lastele on meie õpetus nii sageli vormis "Ära seda tee, see on paha". Väikelapse kasvatamine on sageli piiratud vaid keeldudega, sest väikelaps pole lihtsalt võimeline aru saama, mis on õige ja viib headusele. See eeldab teatavat arengutaset. Kui laps kasvab ja areneb, siis pole enam vaja tema suhtes piirduda vaid sellega, et keelata teda halvast, vaid talle saab hakata üha enam selgitama ka seda, mis ja miks on õige ja on hea.

Sama selle ühe mõtte kahese vormiga - selle lause keelav vorm on neile, kes pole veel edasi jõudnud, kohustav vorm aga neile, kes on edasi jõudnud.

Tunnustuse jagamine on aga vajalik alati, kui mõte, sõna või tegu on seda väärt. See aga ei tohi muutuda võltsiks kiituseks ja väliseks viisakusvormiks.

------

Tatjana Lavrova - mul oli lühike kirjavahetus selle teema algatajaga, millest selgus, et religiooniga seonduv ei ole selle foorumi tegijate arvates piisavalt oluline teema ega valdkond, et seda eraldi kusagil käsitleda. Arvati, et las see teema olla hajunud üle kõigi teemade. Sama tark oleks minu arvates õpetada biololoogiat läbi kirjanduse, matemaatika, keemia, füüsika, kokanduse, tööõpetuse...

See oli minu jaoks veidi üllatav ja kurvastav teadasaamine. Sest kõik meie rikkus ja tarkus, meie ideed, plaanid ja tegutsemised pole iseenesest midagi väärt, kui meile endile pole eelnevalt selged meie aluste alused - meie kõlbeline ideaal, meie kõlbeline vundament. Piltlikult: miljon dollarit laual rahapakkidena omandab väärtuse alles hetkel, kui inimene laua ääres otsustab, milleks ta seda raha kasutab - kas narkoäri käivitamiseks või narkomaanide raviks.

Sellega kõlbelisuse lättega on läbi ajastute tegelenud religioonid ja nii kodu kui kool on kõik selle, mida head lastele anda, saanud religioossetelt õpetajatelt läbi religioossete õpetuste - ja ma ei pea silmas vaid kitsalt kristlust. Ei kodu ega kool ei loo iseenesest maailma kõlbelisust. Kui looks - küll elu oleks lihtne! Paraku ei loo - ka pätid tulevad kõik kodudest ja on kõik käinud koolis. Ja on seda suuremad pätid, mida vähem oli kõlbelisust nende kodudes ja mida targemateks nad said koolides.

Jah, inimesed ongi valdavalt usklikud, kuid see usklikkus on neil sellises... embrüonaalses arengufaasis. Kahjuks ei arenegi see seeme tavaliselt enamaks. Seda et "Seal kuskil miski vist ikka on..." arvavad paljud - mälu järgi ca 75% inimestest. Kuid sellest algsest intuitiivsest teadmisest edasi minna ei osata, sest üpris hoolimatult põlatakse ära kogu inimkonna vastav varasem kogemus ja mõistetu, ja piirdutakse vaid oma isikliku aruga.

Nii on meil kahjuks palju selliseid...jalgrattaleiutajaid. Tavalisem on aga, et selle "jalgratta leiutamisega" tegeletakse vaid nooremas eas - hilisem praktiline elu taandab need "unistamised ja illusioonid" inimese elust. Ometi - ilma kõlbelise aluseta oleme selles maailmas täielikus kaoses - me ei oma mõõtu, mis on milleks hea, mis on mida üldse väärt. Nii ka meie rikkused, oskused ja teadmised on võrdselt ja vaheldumisi nii hea kui kurja teenistuses, sest me ise oleme seesmiselt kõlbelisel tasemel määratlemata.

Kui vahe kõlbelise arenematuse ja ainelise oskuste, rikkuse ning tarkuse vahel veelgi suureneb, siis ootab inimkonda ees veel palju raskem aeg kui see meil seni on olnud. Sest rikas, oskav ja tark inimene on võimeline üha suuremaks ja laastavamaks kurjuseks, kui tal pole oma elu aluseks kõlbelisust - kui temas pole seda, mis teda kurjast tagasi hoiaks ja talle teed headuse kehtestumiseks näitaks.

Üldiselt - meie kõlbeline tasand on palju arenematum kui meie ainelised võimalused, meie oskused ja tarkus. Ja nii - rikkate, osavate ja tarkadena - oleme võimelised tegema palju suuremat kurja kui mistahes loom. Sest meis pole edis väärtuselist alust.

Kurvastav, et selle aluste aluse on selle foorumi tegijad tunnistanud ebaoluliseks.

Eneseusk on põhjendatud, kui selle "enese" taga on midagi sügavamat ja suuremat, kui vaid see oma "ise", "mina", "ego" - või kuidas me seda ka ei nimeta. Kuid seesama eneseusk viib meid puhtasse egoismi, kui seal taga muud ei olegi peale oma "ise", "mina", "ego".

Aidata pole raske, kui on teada, milles aidata ja kuidas aidata, kui on sellgus, mis on õige, mis väär, mis vastavalt hea, mis aga halb. Kui aga aitajal enesel pole selgust, mis milleks, siis paraku kehtib vana tõde: "Kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku."

Liitunud: 01.04.2009 21:33:29 Postitusi: 20 Väljas

Viimasel ajal olen ühe enam mõistnud, mida tähendab piiblis päris-patt, Freudi egoism ja Darwini näidatud põlvnemine ahvist – evolutsiooniteooria.

Leidnud, et hea ja paha ainuke pädev kontekst on käitumine.

Tõepoolest iga inimene on Tema ise, oma isiklike vajaduste ja neist lähtuvate tahtmiste, taotluste ja plaanidega.

Nagu teada väljendub suur osa moraali kasulikkusest, ehk tasu õige käitumise eest teiste ühiskonnaliikmete austuses, ja armastuses, mida näidatakse armastusväärse, st viisaka ja õigesti käituva inimese vastu. Tahtmata seda alaväärtustada, juhin siiski tähelepanu, et õigel käitumisel on siiski ka hind, st kulu.

Kuid siin kohal tahaksin moraali, st õige käitumise ja kombed lahutada osadeks.
Ja teha seda ühiskonnale kasulikkuse ja isikule kasulikkuse sünergia alusel.
Laimamine on lihtsalt nii inetu, et ei taha seda kuidagi õigustada.
Kuid osa õigetest kommetest võib tulla teatud isiklike hüvede arvelt, nn küünarnukkide kokku tõmbamisest – sh hoidumine valetamisest, silmakirjalikkusest, vaenust, vihast, lubaduste murdmisest.

Ning teise osa puhul tuleb enese tagasi hoidmise juures arvestada, et mõõdukus on enesest mõistetav. Optimism on kõik hea. Pessimism tundmatus kohas vette hüppamise suhtes aitab ellu jääda. Näiteks vigade otsimisega tehakse põhiline kahju vigade peegeldamisega. Teatud kriitiline mõtlemine on siiski vajalik. Vastasel juhul võiks lasta kuue aastase lennukit juhtima. Samuti rõhumine – näiteks tööandjana olen kohustatud oma töötajate elusid siiski teatud määral ekspluateerima. Absoluutselt lahkena peaksin ennast ära tapma, et teistel oleks rohkem ruumi elada. Samuti on paratamatult aeg ajalt vajalik oma seisukohti vaidlustes kaitsta.

Siis osa moraalist tundub mulle küll absoluutselt puhas, st täieliku sünergiana – absoluutselt kasulik nii isikule endale kui ka ühiskonnale. Need on hoidumine solvumisest, kadedusest, upsakusest ja õnnetu olemisest. Ja mossis nägu. Sest viimased on lihtsalt rumal käitumine, mis johtub inimese nõrkusest, ja mitte mingit kasu sellest ei tule. Samuti on need kõik Sinu enda sisemised tunded, millega Sa teed liiga ainult ise-endale. Näiteks pole mõtet olla solvunud ja näidata vaenlasele oma nõrku kohti, pigem arvesta ja hoia eemale. Mitte mingit kasu ei saa mitte keegi ka kadedusest, sest see lihtsalt närib hinge ilma tulemuseta – nagu musta auku raisatud energia. Ka upsakus on tobe, sest kui Sa endale meeldid, siis sellepärast, et Sa oledki äge, mitte selle pärast, et Sa kedagi põlgad. Ja mis kasu on teistele näidata, et Sa ennast imetled? Täitsa rumal lihtsalt.

Seega tõepoole võib öelda, et inimese päris patt on Tema ise, ehk Tema toored ihad ja vajadused, ning ainuke erinevus ahvist on parem käitumine, mõistus. Ja vähem karvu. Ning ühiskond on moraal. Ehk, et õiged kombed on ühiskonna üdi. Ja ilma kommeteta on inimkond vaid loomakari.

Liitunud: 05.04.2009 19:03:24 Postitusi: 59 Asukoht: Tallinn Väljas

Ma ei tahaks siin laskuda arutlemistesse, mis on pärispatt, mis on erinevate religioonide seisukohalt õige ja viib hea teostumisele, mis aga väär ja viib kurjuse teostumisele - religioossete teemade sisulisse avamisse. See oleks veidi teise mõttega tehtud foorumi teema.

Olen siin mitmes kohas avaldanud arvamust, et üldhariv õppeaine - religioonilugu - peaks olema meie haridusprogrammi lahutamatu osa. Küsimused, mida teie, Kalev-Andres Rebane, siin seoses religioonidega puudutate, kuuluksid tundmaõppimisele ja selgitamisele just seal - koolipingis ja selle õppeaine raames.

Tahate seda või ei taha, aga te olete siin oma küsimuste ja oma pakutud vastustega piltlik näide sellest, kui hädavajalik on inimesele saada süstemaatiline ülevaade religioonidest, nende tekkest, kujunemisest, arengust ja esmaselt nende sisulistest õpetustest.

Paraku, see foorum siin pole selle lünga täitmiseks sobiv. Õige koht selliste teemade tundmaõppimiseks oleks koolipink. Seepärast religiooniga seotud sisulised arutlused ja üldhariv teave nende kohta las jääda siit ära.