Mured ja rõõmud ühistegevuse ja koostööga

Liitunud: 04.04.2009 11:10:59 Postitusi: 9 Väljas

Anname endale aru, et oleme ühiskonnana uues faasis. Laulev revolutsioon on lõppenud.Esiplaanile on tõusnud inimese (indiviidi) üksikhuvid.Kõigi tärganud ihade, soovide jms realiseerimine.
See ongi kõigi ühiskondade jaoks võtmeküsimus, kuidas ühildada indiviidi ja ühiskonna tasandil tekkinud (vajalikud) soovid.
Kas me oleme täna valmis astuma indiviidi tasandil ühe sammu tagasi, et minna edasi koos? Loobuma oma egoismist selle nimel, et ühiskond meie ümber toimiks normaalselt?
Selle küsimuse lahendamises peitub meie jätkusuutlikkus.Mitte mugavad (ka virtuaalsed) sõprus- ja kogukonnad, kuhu pugeda peitu, vaid julgus vaadata olevikule silma sellisena, nagu ta on. Võtta vastu ja toime tulla sellega, milliseid väljakutseid ta meile esitab.Julge olla mina ise, aga nii, et see tooks kasu kõigile.

Liitunud: 31.03.2009 11:49:52 Postitusi: 4 Asukoht: KOERU Väljas

Küllap annavad mõttetalgud vastuse ka küsimusele egoismist loobumise võimalikkusest.
Senise tagasiside põhjal tundub, et talgutele registreerimisel on inimestele suurim takistus just kahe mõttekaaslase leidmine/kaasamine ja nõutav koostöö.

Liitunud: 30.04.2009 08:45:45 Postitusi: 2 Väljas

Olen hakanud mõtlema sellele, kuidas õppida koostööd tegema. Vahetevahel tundub see ilmvõimatu. Ühes kunagi ühistel väärtustel loodud organisatsioonis näiteks on pikapeale selgunud, et ühised väärtused ei taga omavahelist inimlikku suhtlemist. Paberil on kõik ilus, eesmärgid väärivad toetust ja koos edasi töötamist, kuid inimeste vahel valitseb vaen ja rivaalitsemine.
Kuidas sellest üle olla? Mulle paistab, et see on Eesti tulevikku silmas pidades oluline küsimus. Kogukonnas elavad koos erinevate väärtushinnangute ja eluviisidega inimesed, kes omavahel kuidagi läbi ei saa ja praktikas ei suhtle. Ometi on neil palju ühiseid eesmärke, mis vääriksid, isegi nõuaksid koostööd. Kogukondliku ühistegevusega saaks elukeskkonda tuntavalt parandada ja seda soovivad tegelikult kõik kogukonna liikmed. Ometi nokitseb igaüks omaette ja vaatab teisele kõõrdi.
Probleem süveneb, sest paratamatult Eesti muutub. Siia kolivad erineva kultuurilise, rahvusliku ja religioosse taustaga inimesed. Võõraviha asemel oleks palju mõttekam juba algusest peale koostöö.
Tunnistan, et häid lahendusi paistab vähe, aga ehk oleks tegemist mõnes mõttekojas arutlust vääriva teemaga.