Maal elamisest unistanud Aita Mets tegi pausi doktorantuuriõpingutes ja kolis väiksesse Esna külasse, et seal kitsesid kasvatada, kitsepiimast juustu valmistada ning maaelust täit mõnu tunda.

Kunagine elujõuline Esna alevik Järvamaal on muutunud mõnekümnest inimesest koosnevaks külaks. Võib öelda isegi, et uniselt rahulikuks paigaks. Mitme maja aknad vaatavad möödujaid tuhmilt, aiad on vallutanud rinnuni rohi. Vanas raudteetööliste majas, mis sai kümme aastat tagasi punase kuke poolt sugeda, nii et teise korruse seinad ja laed on süsimustaks kõrbenud, elab 25aastane Aita Mets. Laudaks kohandatud kõrvalhoones peab ta viit kitse ja valmistab nende piimast mitut sorti juustu.

"Siin on alustamiseks kõige paremad tingimused, sest sa ei pea ehitama lauta ega kodu, saad üürida ja vaadata, kas sulle see asi üldse sobib," on Tallinna Tehnikaülikoolis doktoriõpingutest akadeemilise puhkuse võtnud ja kitsede pärast aasta tagasi Esnasse kolinud linalakk neiu õnnelik.

Põlenud majas kõpitses ta elamiskõlblikuks ja sisustas heade inimeste käest saadud mööbliga ühe toa ja köögi. Seal valmistab ta kitsepiimast kolme toor-, kahte hallitus-, ühte lima- ja nelja sorti kõvajuustu.

Miks just Esna ja kitsed?

Maardu kandis metsatuka sees talumajas elanud neiu käis Tallinnas koolis ja töötas ülikooli kõrvalt keemikuna. "Kui käid linnas kaheksast viieni tööl, siis ei olegi aega kodus olla. Ja siis ei olegi mõtet maal elada," arutleb ta.

Päriselt maale kolimise mõte tekkis aga Aita Metsal siis, kui ta oli koos sõpradega ühes Soome mahetalus vabatahtlikuna tööl. Päeval murti tööd teha, õhtuti käidi paadiga ja jalgratastega sõitmas. Sellest suvest jäi meelde peamiselt "lust ja lillepidu".

"Mulle tundus - selle asemel et käia maalt linna tööle, võib ka maal tööd teha," räägib Aita Mets. Selleks ajaks oli tal tekkinud huvi väikekäitlemise vastu, sest vahepeal Ökosahvris töötades nägi ta, et Eestis toodetakse küll piima ja köögivilju, aga taludes töödeldakse seda vähe.

Ent peamise tõuke just Esna ja kitsekasvatuseni jõudmisel andis ülemaailmne vabatahtlike liikumine mahetaludes ehk WWOOF (World Wide Opportunities on Organic Farms). Selle ühenduse kaudu käis Aita Mets Austrias, Alpides asuvas 10 lehma ja 20 kitsega mahetalus.

Kahe nädala jooksul sai ta osa igapäevasest kitsejuustu valmistamisest ja muudest talutöödest. "See oli täitsa uskumatu kogemus!" läheb noor naine põlema.

Eestisse tagasi tulles otsustas ta teha lõpparve senise tööga analüütilise keemikuna ja sõitis uuesti samasse Austria tallu. Enne ärasõitu sai aga teada, et Esna mõisa otsitakse inimest, keda huvitaksid kitsed ja juust. Nüüd uuris ta kitsepidamist ja juustuvalmistamist Austrias juba põhjalikumalt.

Aasta tagasi oli Esna mõisa põhikarjas 20 kitse, lisaks talled. Aita Mets ei hakanud siiski Esnas kohe juustu valmistama, vaid tegi endale selgeks seda reguleeriva seadusandluse ja uuris väikemeierei rajamise tasuvust. Arvutustest selgus, et isegi saja kitse piima jaoks rajatud meiereiga ei pruugi plussi jääda. Selle tulemusel otsustasid omanikud Esna mõisa kitsekasvatuse likvideerida ja loomad müüdi maha.

"Aprillis pidin ka mina otsustama, kas jääda Esnasse või minna," ütleb Aita. Jäämise kasuks kallutasid kaalukausi kohalikud inimesed, kellega noorel naisel oli tekkinud tugev kogukonnatunne - kes tõi omaküpsetatud leiba, kes andis karjamaa kasutada, kes hoolitses perenaise äraolekul kitsede eest, lisaks ühine rahvatantsus käimine. Ja noor keemik otsustas jääda, temast sai viie kitse omanik.

Hein tehti käsitsi

Habemega neiud - uhkete sarvedega valget värvi Pealik, must Liisi, pruun Hellik ja hallid Saima ning Paula - on suvi otsa naabri rohumaal karjas käinud. Perenaine näitab õuel kõrguvat heinakuhja, mis on kitsede talvesööt. "See oli hästi huvitav!" jutustab esimest korda elus heina teinud noor loomapidaja. "Masinaga lasksime pea neli hektarit maha niita ja kõik ülejäänu tegime sõpradega koos käsitsi. Uskumatu, et heina tegemine võtab nii palju aega - seitsmekesi olime nädal aega rakkes!"

Suvi otsa on Aita Mets saanud katsetada viie kitse piimast juustude valmistamist.

Välise kuju saavad juusturattad natuke kohandatud õunamahlapressi all ja lähevad siis laagerduma. Köögis kõrvuti seisvast kolmest külmikust kaks on juustude päralt. Kuna kõvade juustude küpsemine kestab üle kolme kuu 10 kraadi ja kõrge õhuniiskuse juures, oli probleemiks selleks sobiva koha leidmine. Juustumeister on rõõmus, et sai sõprade käest vana Vene külmiku, millel sai temperatuuri tavapärasest kõrgemaks sättida, ja kui seade pärast seda tilkuma hakkas, oli ka sobiv õhuniiskus olemas.

Peene nimega juustud

Külmkapis valmivad riiulitel reas Cheddar, Cantal, Cabra al Vino. Juustukerasid tuleb kord nädalas pesta ja keerata. Rohkem tööd on limajuustuga, mille pesemine tuleb võtta ette iga kolme päeva tagant, et tugevalõhnalist toodet ümbritsev limakiht ühtlaselt jaotuks.

"Kaks Cheddarit on valmis saanud, need tulid õige teks­tuuriga ja väga maitsvad. Uskumatu, et põlve otsas õnnestubki õige maitsega juustu teha!" on meister natuke üllatunud.

Lumivalged toorjuustud sulavad keelel, tihti kitsepiimale ja -juustule omasest kirbest kõrvalmaigust pole jälgegi. Valgehallitusjuust on aga vaid ühel korral suurepäraselt õnnestunud. Plaan on välja valida paremini õnnestuvad juustusordid, et ehk juba järgmisel suvel hakata neid turustamiseks valmistama. Seni teeb ta seda ainult oma tarbeks, et koos sõpradega degusteerida ja hinnata. Sügisel on plaanis kaheks nädalaks Prantsusmaale kitsejuustu tegemist tudeerima minna.

Kitsede ja juustutegemise kõrvalt töötab Aita Mess Rocca al Mare kooli Vodja individuaalõppekeskuse loodusõpetuse, geograafia ja keemia õpetajana.

Tõsi, esimene nädal õpetajana oli väga raske, peast käisid läbi ka mõtted, kas see on ikka tema jaoks sobiv töö. Mõne nädalaga selgus, et sobib küll, eriti seetõttu, et väikses koolis on iga lapsega tegelemiseks aega. Noor naine on nüüd veendunud, et tema õige koht on maal, kust ta ei pea iga päev linna tööle sõitma.

Rõõm maal elamisest

"Maal elades võiks tunda rõõmu sellest, et sa oledki maal. Selline pidev ärakäimine on minu meelest raske."

 Doktorantuuriõpingute osas mõlgutab ta mõtteid maaülikooli üle minekust ja teema vahetamisest. "Praegu on mu doktoritöö teemaks reoveesette anaeroobne käitumine. Seetõttu oleks väga lihtne reovee kääritamiselt minna üle juustu laagerdamisele."

Tundub, et Aita Mets saavutab kõik, mis sihiks seab. "See on selline vahva seadus, et kui oma soovi välja ütled, siis nii juhtubki," on habras neiu kindel.

Allikas: Maaleht

Foto: Geroli Peedu