Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik: mina sõidan trammi ja bussiga

Mis on hästi ja mis on halvasti, kui me räägime ühistranspordist?

Selleks, et ühistranspordis midagi muuta, peame me eeskätt muutma oma suhtumist. Tooksin näitena iseenda. Ma sõidan ise päris palju trammi ja bussiga. Sõidan siis, kui ma ei taha mingil põhjusel autoga linna sõita tahan kohtuda kellegagi linnas või mõne hea tuttavaga klaasikese veini juua. Muidugi on sellistel juhtudel alternatiiv sõita taksoga, kuid siiski olen valinud korduvalt just nimelt bussiga-trammiga sõitmise. Samuti olen bussiga tööle tulnud, kui talvel ilmaolud ei ole autosõiduks väga head.

Männik räägib, et talle on korduvalt helistatud, kui ta sõidab parasjagu trammiga. Taustamüra tõttu küsitakse, et kas ta ikka saab rääkida. Kui vastuseks on, et"Ma sõidan trammiga", siis kohkuvad inimesed tihtipeale ära. Küsitakse: "Kas sa tõesti sõidad ühistranspordiga?"

Meil valitseb suhtumine, et teatud klassi kuuluvad inimesed ei peaks ühistransporti kasutama, kuna see ei ole nende vääriline. Samas, kesklinnas on siiski väga mugav trammiga sõita.

Tihti põhjendatakse oma bussiga mittesõitmist emotsionaalse argumendiga, et bussid on räpased ja tolmused. Kas see on takistuseks inimestele ja mida selle suhtes teha?

Minu kogemuse järgi ei ole bussid räpased. Probleemiks on pigem noortekambad, kes tulevad bussi lärmama. Samuti on tihti bussis purjusi nimesi. Aga see oleneb ka kellaajast  vandalism on hilisõhtuste bussiliinide probleem.

Kokkuvõttena võib halva asjana välja tuua ühistranspordi halva maine paljude seas. Aga samas on meil (s.t Tallinnas) moodsad bussid, mis sõidavad graafiku järgi.

Kuidas võiks ühistransport olla näiteks Tallinnas paremini korraldatud, näiteks kui vaadata kümme aastat ettepoole? 

Kui me vaatame kümneaastase perspektiiviga, siis tuleb mängu keskkond. Kui palju me üldse saame autoga sõita ja CO2 juurde tekitada? Nii tervise kui ka keskkonna hoidmine soodustavad auto koju jätmist ning busside ja jalgrataste kasutamist.

Ma ise ei sõida jalgrattaga tihti, kuna liikluskultuur on Eestis siiski jõhker. Ma ei soovita ka teistel sõita jalgrattaga autoteel. Selleks, et julgeda jalgrattaga sõita, peaksime kõik liikluseeskirjadest kinni pidama.

Kuidas muuta bussiliiklust paremaks?

Meil on rajatud bussidele eraldi sõidurajad, kuid neid ei ole veel igal pool. Autoga sõites näen, kui tihti sõidavad autod nendel bussiradadel. Politsei peaks seda rohkem kontrollima.

Parema bussiliikluse võti on just kiirus ja mugavus. Bussiliikluse saab kiiremaks, kui bussidel on liikluses oma rada. Ja bussiliiklust saab muuta mugavamaks, kui tihendada bussigraafikuid ja osta kvaliteetsemaid busse.

Te pakute väga ratsionaalseid ja lihtsaid lahendusi. Aga mida peaks tegema, et teie ise igal hommikul rattaga tööle tuleksite?

Jalgrattaga sõitmine on linnas praegu eluohtlik. On küll ehitatud jalgrattateid, kuid minu teel kodunt kesklinna tööle ei saa neid kahjuks kasutada. Lahenduseks oleks siin laiemad kõnniteed, millest osa oleks eraldatud jalgrattasõiduks.

Kas Eesti Panga töötajate jaoks on ka olemas rattaparkla?

Meil saab jalgrattaid parkida hoovis, kui keegi soovib. See on meil päris hästi korraldatud.

Mis takistab praegu ellu viimast neid parema ühistranspordi unistusi?

Jalgrattateede ehitamisel on piiranguks rahalised võimalused. Rahale, mida jalgrattateede ehitamiseks on vaja, konkureerivad teised projektid. Nagu näiteks koolide ehitamine.

Ma sõidan ka autoga. Ja kui ma vaadan, kui auklikud mõned tänavad meil välja näevad, siis saan aru, et raha on piiratud ressurss. Meil tuleb teha valikuid.

Kas tööandja peaks pakkuma mingit soodustust neile, kes rattaga tööl käivad?

Ma näen seda laiemas kontekstis. Eesti inimesed surevad noorelt ja meie eluiga on lühike võrreldes teiste maadega. On palju räägitud sellest, et me liigutame ennast vähe ja sööme valesti. See on meie jaoks suur väljakutse. Viimasel ajal on küll muutunud suhtumine sellesse, mida me sööme. Süüakse rohkem puu- ja juurvilja ning tervislikumaid toite.

Me liigutame ennast liiga vähe. See on suhtumise küsimus, mille muutmisega peaksime alustama. Siin on vaja rahvast valgustada ja propageerida enda liigutamist. Kindlasti on üks lahendus ka see, et pakkuda soodustusi. Kui ostad jalgratta, siis mingeid pidevaid lisakulusid sul ei ole. Kuid autole on vaja pidevalt bensiini osta.

Meil oleks vaja luua olukord, kus ei soodustataks autoga sõitmist. Näiteks ei pakuta töötajaile ametiautosid. Minul ei ole mingeid autosoodustusi  sõidan oma isikliku autoga ja ise maksan bensiini eest.

Kuidas siis "mittesoodustada" autoga sõitmist? Riik saab seda küll maksudega reguleerida, aga mida peaks tegema üks riigiasutus või eraettevõte?

Kindlasti mängib siin rolli isiklik eeskuju. Riigiasutuste ja eraettevõtete juhtidel tuleks tõsiselt mõelda sellele, kas peaksime üldse autohüvitisi pakkuma. Kui ei maksta autokompensatsiooni, mis siis katab liisingumaksed ja bensiini? Motiveerida võiks inimesi rahaga.

Männik tuleb veel kord tagasi teema juurde, et on oluline muuta ühiskonna ja kodanike suhtumist. Eeskätt eeskuju näitamisega. Oluline on neid probleeme arutada, teisalt aga ka midagi ära teha. See "ära tegemine" on väga lihtne. Tuleb lihtsalt 4. mail ja ka järgnevatel päevadel bussi, trolli või rattaga tööle sõita.