Väärtused ja kultuur

Iga rahvuse eneseteadlikkuse alus on tema kultuur. Me kanname endas emapiimaga saadud väärtusi, mille põhjal hindame iga uut kogemust. Need väärtused võivad ajas muutuda ja areneda, kuid jäävad oma põhiolemuselt ikka samaks. Just nii püsivad vaimsed väärtused, areneb kultuur ja tekib ka teistel võimalus oma juurte juures püsida. Mida tugevam on kultuur ja kultuursem rahvas, seda lihtsam on teisi kultuure tundma õppida ja erinevuste taga ühisosi näha.

Illustreerivaid küsimusi:

  1. Kuidas meie põhiväärtusi nähtavamaks ja toimivaks muuta?
  2. Kuidas rikastada meie igapäevast elu kultuuriga? Teatritest on mõneti saanud valitute privileeg, raamatukogude külastus on langenud ja ajalehti loetakse ka vähem.
  3. Kuidas vaimsete väärtus tähtsustamiseks paremini kasutada ära raamatukogusid ja muuseume?
  4. Kuidas peatada kaugenemine iidsetest maaharimise tarkustest? Ei maksa unustada vanarahvatarkust - see jalg on ikka õigel teel, mis adra järgi käib.
  5. Kuidas hoida ja väärtustada teadmisi, mida meie esivanemad on kogunud, samas mitte jääda jalgu moodsatele tehnoloogiatele? Maailmas valitsevad trendid ja globaliseeriumine toovad uued tuuled ja muutused, meie esivanemate sajanditepikkused kogemused ja oskused heidetakse kõrvale. Tasakaal uue ja vana vahel on oluline.  
  6. Kuidas säilitada meie rahvuslikku pärandit?
  7. Kuidas tagada põliskultuuri ja traditsioonilise eluviisi säilimine ja areng?
  8. Kuidas toetada väikekeelte ja unikaalsete kulutuuriruumide säilimist ning arengut?
  9. ...

Millisele küsimusele tuleks veel lahendust otsida? Lisa oma küsimus FOORUMISSE.

Jaak Johanson ootab tegeliku eliidi sündi

Muusik Jaak Johanson võttis uskuda, et impulss, millest lähtub Teeme ära! Minu Eesti on aus. Jaak meenutas võrdpildina laulupidusid, mis on tema jaoks lapsest peale ennekõike justkui suguseltsi kokkutulek, kus sai silmast silma näha, rääkida ning valitsesid usalduslikud suhted. Kokkusaamised ja u s a l d us olid laulupidudel põhiliseks elamuseks. Tema sõnul on Teeme ära! Minu Eesti samuti justkui ettekääne kokkusaamiseks ja logistikaharjutuseks. Samas võib ju kahelda, kas nii suurel hulgal on võimalik koos midagi välja mõtelda, … ent miks mitte proovida. Siingi on võrdlus laulupeoga asjakohane – Jaagu arvates on laulukaare all ja mäemurul hiidkooris kooslaulmine olnud eelkõige rituaalne usaldusharjutus, mitte niivõrd algupärase koorilaulu edendamine. Koorilaul edeneb enne ja pärast laulupidu, muuhulgas ka sellest tulenevalt, kui edeneb. Liiatigi võib ju ka laulupidu kui nähtust läbi võimuvahetuste tõlgendada kui enesekolonisatsiooni, rahulolematuse aurude väljalaskmist, mugavat meelsus-monitooringut ja massiinimese vormimist.

Peeter Volkonski - muusika, kirjanduse ja teatrimees

Kui telekanal ORT valmistas ette saatesarja Vene tuntud aadlisuguvõsadest, käisid nad ka Keila-Joal Volkonskite mõisa uurimas. Muu jutu sees küsis saatejuht, minu kauge sugulane Fjokla Tolstaja, kas ma ütleksin kahe sõnaga, mis kõige paremini iseloomustab eestlast. Ma vastasin, et kahte sõna pole tarviski, piisab ainult ühest sõnast ja see on "kodu". Kodu kui kultuuriruum. Venelastel näiteks puudub "kodu" mõiste ja sõna sellisel kujul nagu see on eestlastel.

Sellega seoses meenub mulle veel üks lugu. Lavastaja Mikk Mikiver viis ühe Vene kolleegi oma sünnikoju Loksal ning näitas seal üsna tavalist mätast – vot see ongi minu kodu. Venelane muidugi ei uskunud – no ei ole võimalik niimoodi oma kodu mõtestada! Kuid samal ajal ka tunnistas, et tal on kohutavalt kahju, et temal sellist mätast ei ole. Selles mõttes eestlane laeb talle olulise koha tähendusega, teeb sellest märgi.

Hillar Padu: Väärtused ja jätkusuutlikkus

“Sa oled nii püha ja ilus ja hirmus oled sa ka …,” ülistas Juhan Liiv isamaa ilu ja patte. Presidendi mullusel esseevõistlusel saavutas tunnustuse kaheksanda klassi õpilase töö, mis kandis sama pealkirja. Ja põhimured olid ju sajand tagasi samad, mis meil tänapäeval.

Ei jagu inimlikke väärtusi, ei jagu eneseväärikust. Valitseb pigem demagoogia, mis on naiivne ja naeruväärne. Sellestki kirjutas juba rahvuse hinge uurija Oskar Loorits pool sajandit tagasi, eksiilis loomulikult. Tänapäevaks on “väärtuste väärtustamine” trenditeema.

Maakultuuri järjepidevus on ohus

Uustalu põlistalu seitsmenda põlvkonna esindaja Toomas Lemming räägib kultuurist Eestis ning selle jätkusuutlikkusest.

Kust on pärit Eesti kultuur? On väidetud, et kultuur sünnib maal. Et kultuur saabki üksnes maal sündida. Kuulus Saksa filosoof Spengler uuris ja kirjeldas seitsme maailma ajaloos tuntud kõrgkultuuri arengulugu oma koguteoses “Õhtumaa allakäik”. Ta jõudis järeldusele, et kõik seitse kultuuri on teinud läbi analoogilise arengutee: nad sünnivad maal, arenevad seejärel oma täiuseni, kuni algab suurlinnastumine ja allakäik, mis lõpeb kultuuri languse ja hävimisega. Nüüd võiks küsida, kust on eesti kultuur pärit? Meie lähiajalugu on seotud maaga. Ja kiirem linnastumise protsess algas alles eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Siit järeldub see, et ka eesti kultuur on pärit maalt. Eestlastele omase kultuuri ja traditsioonid on loonud ning kujundanud maaga seotud inimesed - talupojad ja maaharitlased. Seepärast oskavad talupered väärtustada ja hoida esivanemate loodud kultuuripärandit. Põlistalud on ainuke koht, kus põlvest põlve on edasi kantud ka kohapärimust.

Mõtlemapanevat lugemist

Gümnasisti väärtushinnangud ja kodanikuhoiak- Riigi ülesanne on luua õiguslike vahenditega keskkond, kus kõigil on võimalik eluga toime tulla, sõltumata soost, rahvusest, võimetest. Kooli ülesanne on teha ühiskonna arengueesmärgid ja kultuurikeskkond mõistetavaks kõigi rahvusrühmade esindajatele, kes koolis õpivad. Loe Olga Sepa uuringutulemusi eesti- ja venekeelsete gümnastistide väärtushinnangutest ajakirjast Haridus.